kolmapäev, november 11, 2015

Valton Tšingis-khaanist

Arvo Valton Vallikivi. "Kogutud teosed 6". Kirjastuskeskus, Tallinn 2005. 508 lehekülge.

Valtoni kogutud teosed anti välja 20 köites. Selles köite põhiosa on romaani "Teekond lõpmatuse teise otsa" kordustrükk, ülejäänu on kommentaarid sellele nii Valtoni enda kui ka teiste sulest. Romaani esimesel trükil on pealkirjas olnud sõna "teekond" asemel "tee".

Romaan räägib mongoli maailmavallutajast Tšingis-khaanist. Tšingis-khaan oli tema tiitel, rohkem on raamatus kasutatud tema sünnipärast nime Temüdžin. Teiseks peategelaseks on tõstetud taoistlik munk Chang Chun, kes Tšingis-khaaniga kohtus.

Lugesin romaani kui allegooriat Nõukogude Liidu kohta. Tšingis-khaan oleks nagu NLKP peasekretär ja Chang Chun Nõukogude võimu tingimustes tegutsev kirjanik. Temüdžin kartis surma, aga tappis palju teisi inimesi, sest ei suutnud ennast nendega samastada. See meenutab Stalini jälitusmaaniat. Temüdžinist rääkivas peatükis öeldakse, et karda küürakat ja haiglast, sest tema tahab sust milleski parem olla. Terviseprobleeme paistab olevat olnud paljudel 20. sajandi diktaatoritel. Võib küll püüda ületada ka mitte verejanulisusega, vaid hea iseloomuga. Aga ka Tšingis-khaan olevat tahtnud sellega maailmale head, et ta tahtis maailma ühendada. Meenutab Lenini maailmarevolutsiooni tööliste olukorra parandamiseks. Nagu Nõukogude ajal topiti igale poole Lenini tsitaate, nii austasid mongolid romaani järgi Tšingis-khaani tsitaate, ainult sellepärast, et tema neid ütles, kuigi sama oli öeldud ka enne teda.

Ma olen mõelnud, et inimese juures on kõige tähtsam headus ja teisel kohal tarkus. Aga romaani järgi peab taoism nii headust kui ka tarkust halvaks, sest kokkuvõttes sünnitavat need halba. Taoism hindavat nende asemel loomulikkust. Tekib küsimus, mida loomulikuks pidada. Chang Chuni kujutatakse vahepeal väga targana, aga vahepeal tarkuse vastasena. Tšingis-khaani iseloomustatakse sõnaga tugev ja Chang Chuni sõnga tark. Tugev tegutsevat, aga tark mitte. Viimane meenutab seda, kuidas Nõukogude korra ajal ei saanud tegutseda, sest võimule pürgimine määris käsi ja võimule vastuseismine oli eluohtlik. Romaanis Tšingis-khaan tahab, et Chang Chun õpetaks talle surematuse saladust. Tšingis-khaan tahab kasutada oma huvides ära Chang Chuni, aga Chang Chun omakorda Tšingis-khaani, et teda vähem tapma panna. Meenutab seda, kuidas Nõukogude Liidus maksti kirjanikele hästi, aga kirjanikud püüdsid samal ajal Nõukogude võimu õõnestada. Romaanist leiab ka sisuliselt ennustuse Nõukogude Liidu kokkuvarisemise kohta, kui öeldakse, et ükski suur riik ei püsi kaua. Lisada võiks, et enne suure riigi kokkuvarisemist võib siiski mõni väike rahvas jäljetult kaduda.

Kommentaarides ütleb Valton, et talle on tõesti sümpaatsem Chang Chun, kuid massid hindavat rohkem Tšingis-khaani suguseid. Enda ja Chang Chuni erinevust näeb Valton selles, et Läänes püütakse teha head, näiteks avaldada romaan, aga Idas kurja tegemist vältida. Minu meelest neil eesmärkidel on olemas ühisosa.

Kuid kommentaaridest selgub ühtlasi, et romaan ei olegi nii väga allegooriana mõeldud. Nõukogude ajal antud intervjuus ütleb Valton, et ta ei hakka seda enne allegooriaks pidama, kui kriitikud seda sellena näitavad. Võiks arvata, et tol ajal ta kartis avalikult tõtt tunnistada. Kuid ka hiljem ütleb ta, et küllap on romaanis mõningal määral Nõukogude aja allegooriat, kuid et see polnud tal kirjutades peaeesmärk. Selle asemel on ta tõesti uurinud hoolega ajalooallikaid mongolite enda aja kohta ja käinud Mongoolias reisil. Raamatus on toodud lisaks tegevuskäigule rohkelt filosoofilisi ja psühholoogilisi tähelepanekuid, kuid need polevatki Valtoni enda mõtted, vaid pärinevat vanadest ajalooallikatest. Tuleb järeldada, et kui romaan on kukkunud välja allegooriana ka seda eesmärgiks seadmata, siis kehtivad ajaloos kindlad seaduspärasused, mis töötavad enda eest. Kuni evolutsioon ei ole inimpsühholoogiat oluliselt teistsuguseks muutnud.

Olen vaadanud mõned korrad võrgust Mongoolia ingliskeelseid ajalehti. Sealt on näha, et mongolid austavad ka tänapäeval Tšingis-khaani väga. Nad ei rõhuta seda, et Tšingis-khaan oleks olnud hirmuvalitseja, vaid et tema impeeriumis kehtis usuvabadus. Valtoni kommentaaridest selgub, et Nõukogude ajal oli Mongoolias Nõukogude Liidu surve tõttu Tšingis-khaani austamine keelatud. Nagu Venemaal oli kunagi olnud mongoli ike, nii oli Mongoolia nüüd sattunud vene ikke alla. Kuid Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega olukord muutus. Seega on Eesti ja Mongoolia saatused seotud nii 13. kui ka 20. sajandil.

0 vastukaja: