reede, aprill 08, 2016

Kauaaegsed üliõpilased

Lugesin "Sirpi". Seal kirjutati, et isa oli öelnud, et ta on elanud Tartus 30 aastat, võibolla peaks nüüd kolima kuskile mujale. Mõtlesin, et kui isa ja ema Tartust ära kolivad, siis mina nendega kaasa ei lähe, mina tahan elada Tartus. Siis ma koliksin ühetoalisse korterisse. Aga tuleb arvestada, et see tuba oleks minu praegusest toast suurem, et mahuks ära kõik praegu minu toas olevad asjad ja saaks ka uusi hankida. Kuna tuba ei oleks korteri ainus ruum, siis vast oleks ruumi rohkem kui ainult toas.

*
Läksin kümneaastase vaheaja järel ülikooli tagasi. Loengus kohtusin veel mõne endise kursusekaaslasega, kes olid kogu aja olnud üliõpilased ja ei olnud ikka veel lõpetanud. Aga näha oli ka nooremaid. Järgmine päev olin jälle koolis. Nüüd enam kursusekaaslaseid tunnis ei olnud. Neile vist ei meeldinud, et ma eile nende lähedal istusin, mistõttu nad täna ei tulnud enam kohale. Korraks astus klassi sisse vanaisa moodi mees. Ma ei öelnud talle midagi. Kui ma olin väike olnud ja kui vanaisa oli veel elanud, siis olin vahel koolis näinud nii vanaema kui ka vanaisa, aga siis ma polnud osanud ka vanaisale midagi öelda, vaid olin ainult mõelnud, et see on minu vanaisa. Tahvlile oli kirjutatud asju, mille tähendusest ma ei saanud aru, sest teiste mõtlemine oli minu omast nii erinev. Mõtlesin, et aga kui ma olen teistest intelligentsem, siis ma peaksin just neist paremini aru saama. Kirjutasin suurema osa asju tahvlilt vihikusse. Ühe arvutulba puhul jäin mõtlema, kas see tuleb ka kirjutada. Ma ei saanud aru, kas see on õpetaja antud ülesanne või laste mäng. Õpetaja süüdistas mind, et ma ei tööta kaasa. Vastasin, et ma mõtlen. Õpetaja hakkas kõrvalruumi suunas kõndima ja hoiatas, et ma tema mehe poole ei pöörduks. Olin arvanud, et õpetaja on vallaline. Ütlesin, et ma ei tunnegi ta meest. Õpetaja sisenes parajasti kõrvalruumi uksest ja ütles veel midagi, millest ma aru ei saanud. Aga Tristan kordas, nagu oleks õpetaja öelnud, et ma andsin talle hea mõtte.

0 vastukaja: