laupäev, aprill 09, 2016

Ürituse toimumiskoht

Antti oli viktoriiniga pihta hakanud, kui mind ei olnud kohal. Kuulasin poole pealt küsimusi. Mõtlesin, et ma ei tahagi osaleda, sest küsimused on reaalteaduste kohta, aga ma olen tugevam humanitaarteadustes. Läksin katusega kaetud asja sisse. Seal oli Austria. Räägiti, et halb on see, et üks riba sellest kuulub Saksamaale. Vaidlesin vastu, et see ei tähenda, katusega kaetud ruum on üks tervik.

*
Kõndisime mööda teed Peipsi suunas. Rääkisin, et vahel on keegi mööda seda teed kõndides mülkasse vajunud. Minu kaaslasel hakkas praegu ka jalg vajuma, aga ta tõmbas selle vajuvast punktist tagasi. Leidsime ühe mao. Ei saanud aru, kas ta hammustas või mitte ja kas ta on mürgine rästik või mittemürgine nastik või vaskuss. Sikk-sakki tal ei olnud, aga võibolla oli ta ikkagi rästik. Selleks, et teaks, kas arst peab süsti tegema, oleks tulnud madu arsti juurde kaasa võtta, aga siis võis veel hammustada saada. Rästik ei olnud küll väga mürgine madu ja tõenäoline oli ellu jääda ka süsti tegemata. Jõudsime sooni. Võtsime riided seljast ja kõndisime kolme inimesega edasi, kuni jõudsime ühe majani. Mulle tuli mõte, et see madu võis olla ka neljandat liiki. Eestisse võis uusi maoliike elama tulla, sest kliima soojenes.

*
Istusin arvuti taga. Olin saatnud listi kirju. Algul olin kirjutanud ainult Helinale, aga hiljem kõigile listi liikmetele ühiselt. Mõtlesin, et ma ei pea jääma ainult kollektiivsel aadressil kirju saatma, võin kirjutada jälle Helinale eraldi paberkirja. Olin ümbriku juba kinni kleepinud, aga vist oli ununenud paber sisse panna. Ümbriku võis kontrollimiseks uuesti lahti rebida, aga seda teha oli ka imelik. Läksin kööki. Lasin kraanist käte peale vett. See oli liiga kuum. Keerasin kraani teises suunas, aga ikka oli liiga kuum. Kuum vesi ei võinud jääda käte peal viimaseks. Küsisin ema käest, kummal pool on kuum ja kummal pool külm vesi. Siis avastasin, et kraani kõrval augus on seda nõrga punase ja sinise täpiga näidatud. Vaatasin ülikooli koduleheküljele. Seal olid uudised üksteise all tulbas. Ühes uudises kritiseeris rektor osade vilistlaste saamatust. Läksin linna, et jõuda kohta, kus oli hiljuti toimunud suur rahvaüritus. Mõtlesin, et võin saata kirja ka P. Simsonile. Aga mis ma talle ikka kirjutan, kui teda kiri ei huvita, ma kirjutan parem Helinale. Räägiti, et rahvaüritusele oli läinud ka üks itaallane ja endale tee tegemiseks oli ta torkinud inimesi suusakepiga. Minuga sama teed kõndis Piret. Talle võisid perekonnaliikmed midagi minu kohta rääkinud olla. Jõudsin ürituse toimumiskoha servale. Toimumiskoht oli lauluväljak, kus oli varem saanud minna mäest alla. Aga kuna viimane kord oli rahvast olnud palju, siis oli mulda juurde toodud. Nüüd oli mägi liiga kõrge ja liiga järsk, ma ei teadnud, kuidas oleks võimalik sellest kukkumata alla laskuda. Piret vaatas natuke seina ääres nurga koha peal seistes mäge, siis laskus alla nii, et algul läks viltu ja allpool otse. Mõtlesin, et proovin minna sama moodi.

0 vastukaja: