esmaspäev, oktoober 17, 2016

Taimedest ja inimestest

Tänavuseks potitomati saagiks kujunes kolm küpseks saanud vilja. Nüüd on tomatitaim likvideeritud, aga samas potis üks ise kasvama läinud taim on veel alles. Ma ei tea, mis liiki see on. Taimemäärajast pole ka otsinud. Olen küll lugenud mitu aastat "Loomade elu", aga taimi vaadata meeldib mulle rohkem kui loomi. Eilse jalutuskäigu ajal vaatasin puid ja mõtlesin, mida puud võiks mõelda. Kas nad üldse midagi mõtlevad ja kui mõtlevad, siis kas nad suhtuvad minusse hästi või halvasti. Puud näevad nii sõbralikud välja, et võiksid olla heatahtlikud, aga neil on põhjust inimeste peale pahased olla, sest inimesed ehitavad nende juurte peale asfaltteid ja mürgitavad õhku. Vähemalt oli kindel, et mina olin puude vastu heatahtlik. Seega on mul kindlalt meeles, et midagi ma jalutuskäigu ajal mõtlesin. Pärast näidati mulle kodus "Keelest ja Kirjandusest" katkendit Priimäe artiklist, kes ei olnud rahul, et trükitakse uurimistöid, kus on palju viiteid, aga pole ühtegi oma mõtet. Küsisin, kumb on halvem, kas see, kui oma mõtteid pole, või see, kui mõte on vale. Vale mõtte kaudu võib lõpuks jõuda õige mõtteni, aga kas vale mõtet on vaja ära trükkida? Kui üks õpilas- või üliõpilastöö žanr on referaat, kas pärast ei tohi õpitud võtteid enam kasutada? Raamatut tõlkides ma ei asenda autori arvamust oma arvamusega, aga mõtlemine on ka see, kui ma püian originaalist aru saada ja valin, kuidas võiks sama mõte eesti keeles paremini kõlada. Oma mõtteid võib tuua ära saatesõnas, aga mulle on vahel ette heidetud, et needki on liiga referatiivsed. Aga ma ei taha teise autori nime all ilmuvas raamatus liiga palju enda arvamust peale suruda. Võibolla edaspidi surun rohkem. Oma blogis võib oma arvamust vähemalt avaldada. Aga kui ma kirjutan blogi ajaloorubriigis raamatuülevaateid, siis ma tahan ära mahtuda 4000-5000 tähemärgi sisse ja et osa juttu oleks raamatu sisu kokkuvõte, siis ei mahu kõik mõtted blogisse ka ära. Meil on küll sõnavabadus, aga iga mõtte avaldamist siiski ei andestata. Ajalehepealkirjade järgi on Kallas solvunud, et ei saanud presidendiks, kuigi põhiseaduse järgi peaks teistel olema ka valiku tegemise vabadus. Kes valimata jäämise pärast solvub, see poleks ilmselt kõige parem president olnud. Inimesel peab olema väga kõrge enesehinnang, kui ta arvab, et on miljoni inimesega riigis kindlasti kõige parem kandidaat. Mul on endal ka mõne koha pealt kõrge enesehinnang, näiteks on mul oma teada Eesti parim unenäoblogi. Aga kui teised ka unenägusid kirja paneksid, siis võibolla kellegi teise oma oleks parem. Ja täna ma esikohta ei saa, sest juba teist hommikut ei jäänud unenäod meelde. Püüdsin teha nõrkusest tugevuse ja kasutada seekord kirjutamisaega teise žanri jaoks.

0 vastukaja: