esmaspäev, jaanuar 16, 2017

Artikkel lastekirjanikust

"Keelest ja Kirjandusest" nr. 1/2017 lugesin artiklit Irma Truupõllust. Tema "Rohelise päikese maa" oli kunagi kõige paksem raamat, mille ma olin ise läbi lugenud. Artiklist on näha, kuidas kirjandusajaloos peegeldub Eesti poliitiline ajalugu. Nimetatud raamatu esimene trükk ilmus Eesti ajal, teine trükk Stalini ajal, aga siis sai see terava kriitika osaliseks. Kolmas trükk ilmus aastal 1980, kuigi oli veel Nõukogude aeg. Seega elu paranes juba enne Gorbatšovi aega, Gorbatšovile võimu andmine oli osa varem alanud reformidest. Teine selle kohta hiljuti loetud näide oli, et Ida-Saksa tippkommunist Honecker ei saanud Moskva vastuseisu tõttu Lääne-Saksamaad külastada enne Gorbatšovi aega, aga välisriikide külastamise laine algas Honeckeri jaoks juba varem, näiteks käis ta Austrias.

Lastekirjandust peetakse vahel täiskasvanute kirjandusest vähem väärtuslikuks. Minu sugulane pidas ühel sünnipäevapeol kõne, et ta kirjutas ülikoolis uurimistöö lastekirjandusest, aga sellist teemat ei peetud kõige õigemaks teemaks. On ka vastupidiseid näiteid. Truupõld on kirjutanud nii lastele kui ka täiskasvanutele, aga "Keele ja Kirjanduse" järgi hinnatakse tema lasteraamatuid kõrgemalt. Sama moodi hinnatakse Lutsu "Kevadet" kõrgemalt kui "Suve". Lastekirjandus võiks juba seepärast populaarne olla, et lastel ja pensionäridel peaks olema lugemiseks rohkem aega kui tööealistel.

0 vastukaja: