teisipäev, jaanuar 31, 2017

Kahest ajakirjast

Varem märkasin raamatukogus ainult "National Geographicu" ingliskeelset väljaannet, aga hiljem avastasin, et seda on seal ka eesti keeles. Lugesin nüüd eesti keeles sama numbrit, mille osade artiklitega oli tutvunud juba inglise keeles. Esimene eesti keeles loetud lause oli kohe halvasti tõlgitud, kuigi järgmised paremini. Lugesin Kuubast. Mõne aasta eest olevat ameeriklased hakanud Kuubat külastama ja neid võetavat seal rõõmuga vastu. Varem olen ajalooraamatutest lugenud, et Castro võimuletulekule aidanud kaasa, et kuubalastel olnudki põhjust ameeriklaste peale vihased olla. Kas nüüd hoolimata kommunistlikust propagandast on suhtumine ameeriklastesse paranenud? Lugesin ka Kuubat ümbritseva mere elusloodusest. Seal olevat säilinud peaaegu puutumatu loodus. Mõtlesin, kas siis "Jamaika hällilaulu" sõnad on laest võetud, et Kariibi meres on saaki vähe. Aga ka nüüd loetud ajakiri jõudis selleni, et mõne aasta eest ühe loomaliigi küttimine keelati, see oli vist üks kilpkonn. Siis seal vast loodus nii puutumatu ei olegi, puutumata loodust on maailmas üldse väheks jäänud.

Teiseks lugesin Moskvas ilmuvat kirjandusajakirja "Novõi Mir". Seal oli artikkel Lermontovist ja ühest teisest mehest. Lugesin seda algusest, lõpuni ei jõudnud. Lermontovi loomingu tähendus sõltuvat sellest, kas ta suri duellil vastu tahtmist või otsiski surma. Mõtlesin, et nii see ei pruugi olla, inimene võib otsida surma depressiooni seisundis, aga see ei tähenda, et ta oleks kogu aeg depressioonis, see võib moodustada vaid väikse osa tema elust. Lermontovi puhul ei nimetatud, et teda oleks vaevanud geniaalne luuleanne, vaid tal olevat olnud probleeme inetu välimusega. Üks inetuse tunnus olevat liiga suur pea. Mulle on ka vahel öeldud, et mul on suur pea, aga ma olen selle üle uhke olnud, sest suuremasse peasse mahuks justkui rohkem mõtteid. Venelaste kohta on aga räägitud, et neil olevat intelligent sõimusõna. Või võibolla alles pärast kommunistide võimuletulekut? Mõtlesin, et 19. sajandi kirjanduses on juttu duellidest, 20. sajandi kriminaalromaanides mõrvadest. Kas mõrv pole veel hullem kui duell, kui vastasele ei anta isegi võimalust ennast kaitsta? Eriti praeguse aja massimõrvad? Praegu on ehk ajad selle võrra paremad kui vahepeal, et ma ei leidnud artiklist viiteid Leninile, polnud viidatud ka Putinile. Lermontovi kohta pidime keskkoolis venekeelse kirjandi kirjutama, selles ütlesin, et Lermontovi looming mulle meeldib.

0 vastukaja: