reede, jaanuar 20, 2017

Liivaaugus

Peatusin koos ühe venna ja ühe vennapojaga Uuel tänaval ühe maja ees. Hakkasin istuma, aga vaatasin, et see pole selleks sobiv koht. Istusin selle asemel sinna kõrvale. Ütlesin, et ma oleks peaaegu lillepeenrasse istunud. Kui hakkasime edasi minema, siis ma ei teadnud, kas võtta traat kaasa. Majast tulid parajasti välja selle elanikud. Küsisin neilt, kas see on nende või minu traat. Nad vastasid, et nende oma see ei ole. Läksin siis koos traadiga edasi. Ma polnud pidanud majast küsima minema. Vend ja vennapoeg hakkasid maadlema. Ütlesin vennapojale, et ta seda asfaldi peal ei teeks, võib haiget saada. Soovitasin, et parem on muruplatsil. Aga kui muruplatsile jõudsime, siis nägin, et seal kasvas palju putkesid, need võisid olla mürgiputked. Seetõttu läksime minu soovitusel liivakasti, kus oli juba võõraid lapsi. Hakkasime liiva sisse auku kaevama. Augu põhjast tuli vesi välja. Küsisin vennapojalt, kas ta sellist asja varem ka on näinud. Ta vastas, et ei, lasteaia liivakastis ei ole nii palju liiva. Kaevasime suure augu, mille kohale jäi veel liivakoorik, läksime ise auku sisse kooriku alla. Kui liiv hakkas varisema, tõstsin vennapoja august välja. Ütlesin, et mõned lapsed pole omal jõul liiva alt välja saanud. Ütlesin, et kell on kümme, me peaksime tuppa minema. Klaus oli nõus. Hakkasin ka ise august välja ronima. See ei olnudki nii kerge. Nimetasin, milliseid abivahendeid ma ronides järjest kasutasin. Viimasena nimetasin, et ma olen "minister Sorokini vennapoeg". Täna olin saanud ise peaminister Sorokiniks, aga nimetasin veel tähtsama asjaoluna, et olin varasema ministri sugulane. Mõtlesin, et hambapasta võtan tuppa kaasa. Aga hambapasta kõrval olid noad ja kahvlid, mille kohta ma ei teadnud, kas need on meie omad. Järele küsimiseks ütlesin: "Klaus, kuule". Klaus vastas: "Jah."

0 vastukaja: