reede, märts 31, 2017

Kõnelus hinnetest

Olin oma toas ja vaatasin läbi paksu kardina aknast välja. Avastasin, et läbi kardina paistavad jõe vastaskalda objektid suuremad kui lihtsalt läbi klaasi vaadates. Minuga samas toas oli Reeli. Rääkisin talle, et olen saanud kõiki hindeid viiest üheni. Seda ma ei mäleta, kas ma nulli ka olen saanud. Ülikoolis sain ainult viisi, sest ma õppisin ajalugu, aga ajaloos olid mul varem ka kõik viied. Kui ma oleks mõnda teist eriala edasi õppima läinud, siis mul oleks tõenäoliselt kõik kolmed olnud. Mul võibolla jääb magistriõpe lõpetamata, sest õppeaeg hakkab täis saama. Reeli ütles, et teised hakkavad mulle järele jõudma. Vastasin, et ei, ma õpin raamatute käsikirjadega töötades ka palju juurde. Liikusin mööda tänavat kodu poole. Üle suure muruplatsi läksin roomates. Meenutasin, et kui ma olin üliõpilane, käisin vahel vanas koolis Toompere ajalootunnis ja kirjutasin koos õpilastega kontrolltöid. Siis ma sain vahel nelja, selliste kontrolltööde eest, mille eest õpilasena olin saanud viis plussi. Aga ma kirjutasin neid kontrolltöid nooremate tunde külastades ka nende jaoks õppimata, varasemate teadmiste põhjal. Seisin koos Reeliga ühe peomaja välistrepil. Reeli mees tuli Reelit sisse kutsuma. Reeli vastas talle, et suured peavad omavahel rääkima. Reeli mees muutus kurvaks, ütles selge, ja läks majja tagasi. Ütlesin, et ma lähen kohe sisse. Reeli läks ise sisse. Kaks tüdrukut jäi veel trepile seisma. Üks neist astus mulle varba peale. Kui jala alt ära tõmbasin, siis see tüdruk ütles teisele tüdrukule: "Ta saab kõigest aru."

neljapäev, märts 30, 2017

Ilukirjanduslik raamat

Sinikassidest rääkinud raamat
oli ilus ja huvitav,
seda viimati lugesin talvel,
mõnda teist olles suvitav.

Ole raamatut lugedes valvel,
et jutt jõuaks kohale.
Nõnda täiendad teadimistesalve
ja teed, mis on kohane.

Need raamatu sinised kassid
on uneski ilmunud.
Algul raamatuid koju sa tassid,
pärast sisu on selgunud.

Teine toimumiskoht

Kõndisin maleturniiri toimumiskoha suunas. Mulle tuli meelde, et tänaseid voore ei mängita enam seal. Üks mees ootas senise koha lähedal, sest ta ei teadnud, kuhu minna. Mina mõtlesin, et lähen Toomemäele ja seal jõuan mööda ühte kindlat tänavat tänasesse mängukohta. Ainult et see pole kõige otsem tee, sest see tänav on kõver. See mees hakkas minu kannul kõndima, aga ta pidi maha jääma, sest ta ei olnud nii kiire.

*
Vend pahandas, et ma tema voodilina peal istun. Ütlesin, et võtku tema siis enda asjad minu voodi pealt ära, siis mina tulen tema voodi pealt ära. Vahepeal ei tulnud mul suust häält. Kui kõnevõime jälle tagasi sain, siis ütlesin, et tahtsin enne ka rääkida, aga ei saanud. Läksin esikusse. Seal oli ohtlikult õhus rippuvate elektrijuhtmeotsade arv suurenenud. Tahtsin küsida, kas keegi paneb neid juurde.

kolmapäev, märts 29, 2017

Lindude tervis

Lindudel on keha soe,
sellepärast neil ei loe
iga pisik nakatav,
kui keha haigust põletav.

Kuid hirmus olla linnugripp,
ei aita põletamisnipp.
Siis ilus laul tal vakatab
ja inimestki nakatab.

Tüli põhjus

Mul oli vennaga pikk tüli. Seletati, et vennad suhtuvad minusse halvasti sellepärast, et minu mängukaru jalg on katki. Mõtlesin, et panen selle siis sellisesse kohta, kus nad seda ei näe. Panin oma toa kappi. Hakkasin lendama.

teisipäev, märts 28, 2017

Aegade muutumine

Lugesin kümme lehekülge "Novõi Miri" edasi. Nendel lehekülgedel oli huvitav, et ühele ja samale raamatule avaldati samas numbris kaks arvustust. Eestis "Looming" nii ei tee, kuigi "Akadeemia" on teinud.

Ühe teise raamatu autori kohta kirjutati, et ta on saanud debüüdipreemia ja on pärit Samaarast. Vaatasin kaardilt järgi, kus Samaara asub. Selgus, et on olemas kaks sarnase nimega jõge, Samara voolab Ukrainas ja Samaara Venemaal, olles Volga lisajõgi.

Venemaal praegu kirjutatakse gulagi kannatustest, nimetades sellist raamatut psühhoteraapiliseks. Mõtlesin, et mineviku kuritegudest kirjutamine ei välista olevikus uute kuritegude sooritamist. Nõukogude ajal võis ka kritiseerida välismaad või keisririigi aega, Hruštšovi ajal Stalini aega, Gorbatšovi ajal Brežnevi aega ja praegu Jeltsini aega.

Lugesin ka ühe luulekogu arvustust. Mõtlesin, et luulekogusid arvustatakse proosa vormis, aga kui luule suudab kõike väljendada, siis peaks saama arvustada ka luulevormis. Tegelikult poeesia listis on minu luuletustele vastuseks uusi luuletusi kirjutatud. Kes tunneb, et riim ja rütm piiravad väljendusvabadust, see peaks saama arvustada vähemalt vabavärsis, kuigi siis ehk ei ole kõla nii hea.

Järeldasin juba Aadu Musta raamatu piltide põhjal, et vene kultuur on osa euroopa, mitte aasia kultuurist. Nüüd sain sellele kinnitust ka venekeelsest kirjandusajakirjast, sest seal kasutati Venemaa kohta euroopalikke mõisteid modernism ja postmodernism. Modernism olevat uskunud, et reaalsus on plastiliselt kujundatav, kuid see viinud poliitilisele vägivallale. Postmodernism olevat skeptilisem. Mõtlesin, kas roheline ideoloogia on siis postmodernismi osa.

Loen madudest

Ma raamatut loen loomadest,
loomi elab maailmas sest
ja kuna loom on huvitav,
nii nagu lindki tuvitav.

Ka lind on tegelikult loom,
kui liigitada neid on soov.
Praegu loen ma madudest,
kes hirmutavad inimest.

Kuid autor ütleb: autoga
on kergem rahvast mõrvata
kui ussil oma mürgiga
või skorpionitel Türgiga.

Üks maomürk mõjub verele,
üks närviraku perele.
Ka nastik surmab olendeid,
kuid nõnda väikseid pole meid.

Mõni madu kägistab
ja mõni lihtsalt vägistab,
kuid neelab saagi elusalt,
kui kallistand on elukat.

Ei mao kõhust välja saa,
kui ise ta ei sülita.
Kuid mõni on ka välja saand
ja kaua asustand veel Maad.

Uut tüüpi mäng

Inglise keele õpetaja ütles midagi arusaamatut. Võibolla ta tahtis öelda, et ükskõik kui palju ma pingutan, mul ei ole lootust positiivset hinnet saada. Ta oli mu vead ära parandanud, aga ma ei saanud paranduste järgi aru, mis hinnet see tähendas.

*
Räägiti, et üks poiss sai surma. Ta olevat läinud toru parandama, aga toru oli lõhkenud ja poiss oli ära keenud. Ei teatud, kas ta sai päriselt surma või on see ainult kuulujutt.

*
Üks poiss mängis arvutimängu. See oli uut tüüpi mäng, kus mängu tegelane sai poisi suulistest küsimustest aru ja vastas neile. Ühel korral ütles poiss tähenduseta sõnu. Selle peale küsis mängu tegelane, mida need tähendavad.

esmaspäev, märts 27, 2017

Suured mässud

Läbi sain ma raamatu,
mis rääkis suurtest mässudest.
Mäss olla asi saamatu,
sest elu minna nässu sest.

Algul jääda mulje küll,
et suuremaks läeb vabadus,
sest kui toob miskit suhu sülg,
saab välja öeldud labasus.

Kuid nii ei öelnud autor vist,
vaid rääkis õilsaist loosungeist,
kui loosungite lubamist
ei usu hiljem keegi meist.

Või mõni siiski usub küll,
kuid mitte autor teosel sel,
sest mässudel on paha külg,
et kannatab siis inimvell.

Kui mäss on veidi aega käind,
siis elu läheb halvemaks -
pead inimestel otsast läind
ja vähem neid, kes palvetaks.

Kiire kirjutamine

Oudekki rääkis, et ta pistis Vanemuise teatri endale tasku. Nüüd oli tema selle omanik ja ta oli selle odava hinnaga omandanud. Üks teine seltskond oli tahtnud ka Vanemuises etendust lavastada, aga nüüd oli sunnitud seda Võrus tegema. Oudekki tahtis näha minu telefoninumbreid. Näitasin talle pabereid, kuhu need olid kirjutatud. Oudekki arvas, et suunakoodid peaks ka ees olema. Ma olin numbrid kirja pannud varasemal ajal, kui suunakoodid polnud veel olulised.

*
Sõitsime autoga, mida juhtis Taimo. Auto jõudis kiiremale teele, seetõttu tundus esialgu, nagu ta kihutaks. Aga sellega pidi varsti harjuma ja seejärel pidi veel kiiremale teele jõudma. Tegime peatuse elektrijaama juures. Üks vend läks generaatorisse. Ütlesin, et ta sealt välja tuleks.

*
Istusin Kriiska loengus. Keset loengut vahetasin asukohta ja istusin otse Kriiska nina alla. Ta küsis, miks ma seda tegin. Vastasin, et praegu mulle tundub selle koha peal parem. See oli juba teine kord, kui ma selle loengu jooksul asukohta vahetasin. Mõtlesin, et edaspidi istun loengu algusest peale Kriiska vastas. Hakkasin kirjutama uut uurimistööd. Varem olin kirjutanud Itaalia fašismist Eesti ajalehtedes 1920. aastatel, nüüd võtsin aluseks sama teksti ja panin 1930. aastad juurde. Sain töö ruttu valmis. Mõned asjad olin juurde kirjutanud ja mõned ära kustutanud, aga üle poole tööst kattus vana tööga. Uus oli, et sai kirjutada sellest, kuidas Keres 1930. aastatel Itaalias käis. Üks maletaja kirjutas ajalehes, et ma pole kõike huvitavat male kohta blogis avaldatut teises kohas uuesti avaldanud.

pühapäev, märts 26, 2017

Pühapäevased nupud


Putuka elu

Putukas võib kaua
olla söömata,
ja mõni ikka nendest
jääb maha löömata.

Ta tuleb välja munast
ja esmalt vastseks saab.
Kas pärast elu tunast
ta üldse mäletab?

Sest nukkuma peab enne
kui ta saab putukaks.
Kui minuga see juhtuks,
siis und ma meenutaks.

Õudne sild

Lähen üle silla. Tekib hirm, et võin sillalt jõkke kukkuda. Mõtlen, et ma pean rohkem üle silla kõndimist harjutama, et hirm väheneks. Aga mida kaugemale ma jõuan, seda suuremaks hirm läheb. Ja tekib veel teine hirm, et kui ma rohkem üle silla kõndimist harjutan, siis jääb vähem aega muid asju harjutada. Hiljem räägin ühele inimesele, et ma kardan üle silla kõndida. Ta küsib, kuidas ma julgen sellist juttu rääkida.

laupäev, märts 25, 2017

"Revolutsiooni sotsioloogia" 2

Сорокин П. А. „Социология революции“. Москва 2004. Kirjastus „Российская политическая энциклопедия“ (РОССПЭН). Kokku 703 lehekülge, praegu loetud varem pooleli jäänud kohast raamatu lõpuni.

Sorokin kirjutab oma raamatus erinevatest revolutsioonidest, aga suurendatud tähelepanu on pööranud Venemaa 1917. a. revolutsioonile, mida ta on oma silmaga näinud. Tema arvates aitab olevik minevikku seletada paremini kui minevik olevikku. Sellega ei pea kõik nõustuma, sest näiteks ei ole teada veel oleviku saladokumentide sisu, aga mineviku saladokumentide põhjal võib teha oletusi ka praeguste kohta. Ilmselt me teame ühtesid asju paremini mineviku ja teisi oleviku kohta.

1917. a. revolutsiooni teema on tänavu aktuaalne, sest möödub sada aastat selle puhkemisest. Lugesin „Eesti Päevalehest“ Berendseni selleteemalist artiklit. Ta hindas revolutsiooni positiivselt, sest see viis Eesti riigi sünnile. Sorokin hindab rohkem Venemaa seisukohalt ja peab tulemusi Venemaa jaoks negatiivseteks. See aga ei ole teda teinud Venemaa vastaseks igas mõttes. Raamatu lõpuosas on avaldatud tema kirju, mille ta kirjutas juba Ameerikas paguluses elades ja seal ta ütleb, et Ameerika talle küll meeldib, kuid Venemaa siiski veel rohkem. Ja tal on hea meel, kui vene teadlastel läheb hästi. Nende hulka liigitab ta ka ennast. Ema poolt oli ta komi päritolu, kuid oma vanemaid ei maini ta seoses nende rahvusega, vaid ühiskondliku seisundiga. Seda selleks, et öelda, et ta on revolutsioonide vastu sellest hoolimata, et lihtrahva esindajana ei olnud tal endal revolutsioonis midagi kaotada. Kodumaa kaotamist võib küll samuti kaotuseks pidada.

Raamatu lõpul on ka muid lisasid. Toimetajad on lisanud isikunimede seletuse. Seal on mõnda viidatud nime seletatud sotsioloogina ja mõnda ajaloolasena, mõne kohta on aga öeldud ajaloolane ja sotsioloog. Sotsioloogia võib siiski käia kombinatsioonis ka millegi muuga, ühte isikut nimetati arstiks ja sotsioloogiks, ühte aga juristiks ja sotsioloogiks. Hiljuti lahkunud rektor Tulviste on jutuajamises öelnud, et teadus võib tänapäeval kõige paremini edasi minna kahe eriala kokkupuutealadel. Teisel korral ta küll ütles, et ta ei mõista sellist kirjandust, mis pooleldi on teaduslik ja pooleldi ei ole. Seega ei pidanud ta ilmselt siiski kõiki kombinatsioone headeks. Nagu ka muusikas saab küll noote paljudel erinevatel viisidel kombineerida, aga kõik kombinatsioonid ei ole ühe ilusad.

Sorokin avaldas osa raamatuid vene ja osa inglise keeles. „Revolutsiooni sotsioloogia“ käsikirja kirjutas ta vene keeles, aga esimene trükk oli ingliskeelne. Arvustajad olevat öelnud, et see inglise keel on liiga venepärane. Hiljem pikemalt Ameerikas elades seda vast enam ei öeldud. Loetud venekeelse trüki kommentaarides on ingliskeelset varianti ja venekeelset käsikirja võrreldud.

Ajaloofilosoofidest, kellega ma olen varem tegelenud, sarnanevad selle raamatu teemad Carlyle’i teemadega, sest nii Sorokin kui ka Carlyle on tegelenud revolutsioonide uurimisega. Carlyle tegi vahet, et üks revolutsiooni tegelane on kangelane ja teine ei ole. Sorokin vaatab asja terviklikumalt, et üks revolutsiooni ilming ei ole teistest lahutatav, sest üks kutsub teise esile. Sorokini meelest on tüüpiline, et revolutsiooni demokraatlikumale faasile järgneb diktaatorlikum faas. Seetõttu ei kiida ta ka demokraatlikku faasi heaks. Carlyle aga ei pidanudki diktaatorlikku faasi nii halvaks, tema jaoks olid kangelased Cromwell ja Napoleon. Ta kritiseeris hoopis Cromwelli varasemaid sõpru, kes jäid demokraatlikumate tõekspidamiste juurde ja seetõttu Cromwelliga tülli läksid. Carlyle elas ajal, mis Suurbritannias oli poliitiliste revolutsioonideta, aga Sorokin oli ise revolutsiooni tõttu kannatanud.

Sorokini mõtted erinevates raamatutes on natuke erinevad. „Revolutsiooni sotsioloogias“ ta tahaks veel tuleviku revolutsioonid ära hoida, kuid hilisemas „Ühiskondlikus ja kultuurilises dünaamikas“ on jõudnud järeldusele, et kuigi sõjad ja revolutsioonid on ebameeldivad, on nad paratamatud. Saksakeelses tõlkes loetud 19. ja 20. sajandi sotsioloogiliste teooriate ülevaates peab ta nagu majanduslikke tegureid vähem tähtsaks kui revolutsioonide teemalises raamatus, hinnates Weberit kõrgemalt kui Marxi. Raamatus revolutsioonidest ütleb ta, et revolutsioonide puhul on majanduslikud tegurid tähtsamad kui religioossed. Vastuolu vähendab võibolla see, et revolutsioonid on suhteliselt lühikesed ajaperioodid, aga sotsioloogilised teooriad käivad ka muude ajaperioodide kohta.

Mõtete levik

Viimastel nädalatel olen näinud paberlehtedes tervelt kahte viidet oma blogi luulerubriigile. "Tartu Postimehes" nimetati Bristoli ja "Sirbis" Traadi luulekogu lühiarvustust. Varasematest aastatest mäletan paberlehtedest kolme viidet oma blogile - "Sirbist", "Eesti Ekspressist" ja "Eesti Päevalehest". Lisaks olen ise blogis avaldatud mõtete edasiarendusi avaldanud nii ajalehtedes, ajakirjades kui ka raamatutes ja raamatutena. Elektrooniliselt saadan blogisissekandeid edasi listidesse ja eraisikutele ning annan linke feisbukis. Tagasisidet olen saanud muidugi ka elektrooniliselt ja suuliselt, lisaks paberkirjades.

reede, märts 24, 2017

Sain šokolaadi

Täna toimus päevakeskuses medalite ja söödavate auhindadega turniir, kus ühtlasi tähistati Lombi sünnipäeva. Tulemused olid:

Vorobjov 6 p.
Trohhalev 5,5
Põdersalu 4,5
Viikmaa 4,5
Runnel 4,5
Peebo 4,5

20 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

1. voor Põvvat - Runnel 0:1
2. voor Runnel - Kõiv 1:0
3. voor Põdersalu - Runnel 0,5:0,5
4. voor Runnel - Liiva 0:1
5. voor Siidirätsep - Runnel 0:1
6. voor Runnel - Trohhalev 0:1
7. voor Viikmaa - Runnel 0:1

Põrandal istujad

Pidin täna abielluma naisega, kellega ma polnud kunagi kohtunud. Tema isa helistas mulle ja esitas küsimusi. Ta küsis, kas mul lihaseid on. Vastasin, et ei ole. Ta küsis, kas ma sporti ei ole teinud. Vastasin, et olen küll, aga mulle see ei mõju. Kuigi see mees ei olnud minuga rahul, otsustas ta võtta kõik pulma kulud enda peale, kuna tal pole südant neid kellegi teise kanda jätta. Rahvas kogunes kokku. Saabus ka see naine. Ta ei olnudki mind nähes pettunud, kuigi ka mitte ülearu rõõmus. Ta tuli minu juurde ja puudutas mind.

*
Olin koos ühe väikse poisiga vannitoas. Siis oli pesemisruum suurem ja sinna tulid suured tüdrukud, kes istusid põrandale maha. Ütlesin neile, et nad ära läheks. Nad küsisid, miks. Vastasin, et ma tahan pesema hakata. Nad ei läinud ära. Mõtlesin, et siis ma kõiki kohti ei pese.

neljapäev, märts 23, 2017

Valikuvabaduste piiramine

Eesti taasvabanemise märksõnad olid pluralism, demokraatia ja turumajandus. Need tähendasid kõik valikuvabaduste suurendamist. Eile leidsin erinevatest ajalehtedest kirjutisi, kus tehti ettepanekuid valikuvabaduse vähendamiseks.

Bahovski kirjutas "Postimehes", kui vajalikud on ühtsed standardid. Näiteks tõi ta, et mõnel maal on kraan segistiga ja teisel on külma ja kuuma vee jaoks eraldi kraanid. Bahovski arvates nii ei ole õige, sest turist ei ole mõlema variandiga harjunud, tulevat kehtestada ühtsed nõudmised. Miks peaks turisti arvamus tähtsam olema kui põliselanike oma? Võibolla põliselanikele oma traditsioonid meeldivad.

"Eesti Päevalehes" kirjutati, et Eestil peab olema üks välispoliitika. Küsimus puudutas diktaatorile järeleandmiste tegemist, vabaduse pooldajana ma neid hea meelega ei teeks. Aga samal põhjusel pooldan ka valikuvabadust. Kui on üks välispoliitika, siis kes otsustab, milline see on? "Üks riik - üks juht" oli Hitleri aja loosung. Kui arutati Euroopa Liitu astumist, siis arvati, et debatt on vajalik ja korraldati rahvahääletus.

Natuke teistsugusel teemal, aga samuti valikuvabadustega seostuv oli lugu Savisaare kohtuasja kohta. Savisaare kaitsja leiab, et kohtuasi tuleb lõpetada, sest Savisaare tervis on halb. Natuke varem Keskerakonna-sisese võimuvõitluse ajal oli Savisaar solvunud, kui tema tervisest räägiti. Tol korral piiras ta sõnavabadust, nüüd vastupidise jutuga kohtupidamisvabadust. Võibolla peaks siis tunnistama, et tervisest rääkijatel oli siiski õigus ja solvumise pärast vabandust paluma?

Kahemõtteline kirjapilt

Olin sisestanud arvutisse ühe teksti, mille aluseks oli teine tekst. Nüüd hakkas ema sisestatut toimetama. Ta küsis, kas üks sõna peab tekstis olema. Vaatasin, et see on võõrkeelne sõna, aga sarnaneb eestikeelse ropu sõnaga. Ütlesin, et originaalis nii oli. Ema sõnastas selle koha siiski ümber. Originaali vaadates selgus, et seal oli selle sõna kirjapilt teine. Siis oli keegi pahategija vist vahepeal minu sisestatud faili muutmas käinud.

kolmapäev, märts 22, 2017

Bussid kahes linnas

Läksin bussi peale. Võtsin taskust talonge, et üks augustada. Aga selgus, et kõik olid juba varasemal korral augustatud. Mõtlesin, et maskeerimiseks augustan ühe uuesti ja lähen järgmises peatuses maha. Siis tuli mulle uus mõte, et ostan bussijuhi käest uue pileti. Andsin bussijuhile suurema summa raha ja ta andis mulle suure paki pileteid vastu. Kuigi ma polnud maksnud täpse rahaga, ei saanud ma raha tagasi. Kohe, kui olin piletid kätte saanud, väljusin bussist, et minna jala kooli poole edasi. Esialgu läksin roomates, et roomamise ajal pabereid lugeda. Minuga hakkas kõrvuti kõndima keegi, kes meenutas Ivarit. Kõndisime kõrvuti edasi. Ta rääkis, mis erialasid ta õppinud on, nende hulgas oli ka ajalugu. Ta ütles, et ükskord ta avaldas "Akadeemias" artikli. Vastasin, et ma vaatan kõiki numbreid, aga tema artiklit ma pole näinud. Raekoja platsil tahtis ta minna minust erinevat teed. Enne lahku minemist küsisin talt, kes ta on. Ta vastaski, et Ivar. Ütlesin, et ma polnud kindel, kes ta on, seetõttu rääkisin vähem.

*
Olin Tallinnas. Tahtsin minna ühte kindlasse kohta ja enne selle linnakaardilt üles otsida. Tee servas peatus välismaa buss. Tahtsin bussijuhilt küsida, kas ta sõidab sinna.

teisipäev, märts 21, 2017

Tartu kiirmale meistrivõistluste juhend

Juhend
Tartu Kiirmale MV 2017

1. Võistluse korraldaja
Võistluse korraldavad Tartu Linn ja SS Tartu Kalev

2. Aeg ja koht
Turniir viiakse läbi 23. märtsil 2017. a. Tartus. Registreerimise algus 17.30 Avamine on
23.03.2017 kell 18.00 Turu 8 Maleklassis.

Võistluste ajakava
Neljapäevpäev, 23.03.
18:00 - I vooru algus
~21.00 VI vooru algus

Osavõtjad
Võistlus peetakse šveitsi süsteemis ning osa võivad võtta kõik maletajad.
Eelregistreerimine
Osavõtust teatada hiljemalt 21.03.2017 tel. 55 46944 või e-maili
teel andres.karba@gmail.com

5. Turniiri korraldus
Võistlus viiakse läbi individuaalturniirina Mängitakse 6-7 vooru vastavalt peakohtuniku
otsusele. . Voorudes on mõtlemisaeg 10 minutit + 5 sek kummalegi.
Voorule võib maksimaalselt hilineda 5 minutit. Suurem hilinemine toob kaasa kaotuse.
Võrdsete punktide korral kahel või enamal maletajal selgitatakse paremusjärjestus
alljärgnevalt: Buchholz. Teine kriteerium on kärbitud Buchholz.

6. Majandamine
Võistlejate lähetuskulud kannab lähetav organisatsioon. Võistlusest osavõtumaks maletajaile,
kes on oma osavõtust teatanud hiljemalt 21.03.2017 on 5.- EUR. Eelregistreerimine tagab
võimaluse osaleda turniiril. Turniir läheb Eesti kiirmale reitinguarvestusse.
Noortele on osavõtumaks 3 EUR Kui osaleb 4 või rohkem naist/ veterani siis antakse välja ka
selle grupi(de) auhind.

7. Autasustamine
Esimesed 3 Tartu Maletajat autasustatakse medalite ja diplomitega, esimesed kolm saavad
rahalise auhinna. Parimale daamile medal. 3 Paremat Tartu kuni 16 aastast noort
asutasustatakse medalite ja diplomitega.

8. Üldist
Kõik käesolevas juhendis määratlemata küsimused lahendab turniiri orgkomitee koos
peakohtunikuga.

Vene ja tšehhi kirjandusest

Lugesin "Novõi Miri" edasi. Lõppes kaastöö Lermontovist ja Rõžist, kes mõlemad ebaloomulikku surma surid. Lõpus oli vist mõte, et ilma eneseohverduseta ei ole armastust. Mõlesin, et depressiooniga edasi elamine on ka pingutus.

Üleni lugesin artiklit Jaroslav Hašekist, kes on "Švejki" autor. Aga selgus, et ta alustas luuletajana. Luuletusi avaldas ta kuskil aastate 1902 või 1903 paiku, edasi jätkas följetonistina. Seega oli ta enne oma peateose kirjutamist juba kirjutamist treeninud. Meenus, et Varblane ütles ükskord kõnes, et minu raamatutest on luulekogu "Uneriik" proosaraamatu "Ajalugu unenägudes" pilootprojekt. Aga Hašek luuletusi kirjutama hakates ei saanud kindlalt teada, et tuleb maailmasõda, mille kohta raamat kirjutada.

Hašeki kohta mainiti, et pärast Venemaa oktoobripööret kirjutas ta vist Ukrainas ilmunud kirjutises, et Lenin on sakslaste käsilane. "Novõi Miri" kirjutaja oli sellega enam-vähem nõus. Siis seostatakse ennast praegu võibolla rohkem tsaari-Venemaa kui kommunistidega. Vaatasin vikipeediast, et Venemaa praegune lipp pärineb Peeter I ajast, kuigi vahepeal on kasutatud ka muid. Venemaa hümni meloodia pärineb aga Nõukogude ajast.

Minu varasemate teadmiste põhjal olid tšehhid Esimese maailmasõja ajal valmis Venemaa poolele üle jooksma, aga Vene kodusõjas oli tšehhide väeosa idarindel üks paremaid valgete väeosi. Tšehhide põhimure oli, kuidas vabaneda saksa keelt kõnelevate austerlaste võimu alt. Kui Lenin tegi koostööd sakslastega, siis võidi olla sakslaste vastu. Sotsioloog Sorokin oli seotud Kerenski valitsusega, aga pärast Oktoobripööret lahkus Venemaalt ja leidis esimese varjupaiga Tšehhoslovakkiast.

Kolmandaks lugesin ajakirjast ühe romaani arvustuse algust. Räägitakse, et Venemaal tegeletakse praegu ajaloo võltsimisega rohkem kui Nõukogude ajal. Arvustatavat romaani ei nimetatud aga ajakirjas võltsinguks, vaid viisakamalt alternatiivajalooliseks. Mainiti siiski ka praegusi poliitilisi suundumusi, mille tõttu Krimm tehakse ka minevikus enda omaks. Minu teada see kogu aeg ei kuulunudki Ukraina NSV-le, vikipeedia järgi läks see Ukraina koosseisu aastal 1954. Koolis vist õppisime, et Vene kodusõjas oli Krimm üks kauaaegsemaid valgete kantse.

Pikk loengupäev

Käisid NATO juhi valimised. Kandideerisid Jeltsin ja üks ameeriklane. Jeltsin polnud ise NATO liikmesriigi kodanik. Ütlesin, et Jeltsini valmine oleks ohtlik, sest ta on tahtnud varemgi sõda alustada. Valiti ameeriklane.

*
Üks välismaalane kandideeris Tartu linnavolikokku. Ta andis suuri lubadusi ja rahva enamus oli tema poolt. Kui valimistulemused selgusid, siis öeldi talle, et ta nüüd lubatud raha rahvale laiali jagaks. Välismaalane võttis taskust rahapaki ja ütles, et ta vaatab, kui palju tal on. Tal oli raha palju vähem kui ta oli jagada lubanud. Aga ta oli vähemalt nõus kõik olemasoleva laiali jagama. Istusime söögilauda. Välismaalasest saadik oli teinud kõigile oma valijatele välja lisaportsu, mis pidi nii olema ka järgmistel kordadel. Aga temas oldi pettunud ja ei tahetud tema välja tehtud toitu hästi süia. Mina seda portsu ei saanud, sest ma polnud välismaalast valinud. Aga Tõnu oli ja sai selle portsu, kuid ei söönud ise, vaid pakkus mulle. Algul olin nõus vastu võtma, aga siis ütlesin, et Tõnu annaks selle emale, ma saan ilma selletagi kõhu täis. Mõtlesin, et järgmine kord seda välismaalast tagasi ei valita. Võibolla tal oli siiski pangas rohkem raha kui ta ütles. Seletati, et teda ei valitud lubaduste pärast, vaid tal on lihtsalt sellised silmad, mis naistele meeldivad.

*
Võtsin vana vene keele vihiku ja vaatasin seda. Mul olid tolle klassi vihikus kõik grammatikatabelid kirjas. Tookord oli minu pingutus seisnenud ainult selles, et olin need üles kirjutanud, aga nüüd mõtlesin ka selgeks õppida. Ruum oli hämar ja selles oli palju rahvast. E. Loone rääkis oma järeltulijatest.

*
Kõndisin lugemissaalis. Läksin vastu ühte laualampi ja pärast seda ei püsinud see laualamp enam püsti. Püüdsin seda püsti panna. Varem oli ka juhtunud, et minu käes laualampide püstipüsimisvõime kaob, aga alati ainult siis, kui ma polnud rahulik. Üks töötaja ütles, et hakake lõpetama, sest kell oli palju. Üliõpilased olid pidanud loengus oma nimed paberilehele kirja panema. Nüüd kaks naisüliõpilast kaebasid, et on kirja pandud vaid perekonnanimesid ja eesnime tähti. Nad tahtsid nimekirja täiendada, et oleks täiseesnimed kirjas. Mina olin istunud kõige uksepoolsemal toolil. Küsiti kes minu kõrval istus. Pakuti, et võibolla Hiiemäe, tema kirjutab oma nime lohakalt. Vastasin, et suurem osa ajast istusin üksi, aga eksami ajal istus sellel kohal küll tema. Üliõpilane ütles selge ja kirjutas nime üles nii, et kirja said ees-, perekonna- ja üks kolmas nimi. Ootasin, kas minu nime ka küsitakse, aga ei küsitud. Nähtavasti koostati ainult esimese kursuse nimekirja. Kuna kell oli juba üle täistunni ja ühe korra oli juba palutud ruumist lahkuda, siis nüüd lahkusin. Täna oli olnud korralik päev. Magistriõppe kolmel esimesel aastal olin vaevu õppinud ja kaalunud õppe katkestamist, aga alles neljandal aastal hakkasin jälle täispingega õppima nagu bakalaureuseõppes. Varasemal aastal olin Kangilaski eksami tegemata jätnud, aga tänavu mõtlesin käia tema loengutes uuesti, kuulata erinevalt varasemast aastast kõiki ja kõik eksamid ära teha. Täna oli olnud kolm loengut ja nüüd hakkasin koju minema. Aga siis tuli meelde, et loengud ei ole veel läbi. Tegin nutunägu. Mul oli raske neljandasse loengusse minna, sest ma polnud ühelgi loenguvaheajal söönud. Koolisöökla ei olnud õppeaasta algul veel tegevust alustanud.

esmaspäev, märts 20, 2017

Tänavune marss

Jutuks tuli Engelsi raamat. Rääkisin selle peale kunagi loengus kuuldust, et Engels kirjutas oma raamatu Morgani järgi. Ütlesin, et Morgani raamatu pealkiri on selline sellepärast, et Morgan seisis teistest inimestest tagapool ja kirjutas pealkirjaks nii palju sõnu nagu ta nägi. Või kui Engels kirjutas Morgani järgi, siis pidi see tagapool seisja olema Engels. Mul oli vist lugu mälus natuke moondunud ja mõne asja mõtlesin võibolla ise välja. Näidati Eestis elavate venelaste marssi. Igaüks oli võinud valmistada sellise lipu nagu ise õigeks pidas. Öeldi, et tänavusel marsil osalejate Eesti-kesksus eelmiste aastatega võrreldes vähenes. Osad lippudest olid siiski Eesti lipud. Venelased rääkisid kooris madala häälega, sest kõik marsil osalejad olid mehed. Küsisin, kas naisi ei võinud hulgas olla. Üks naine ütles selle peale, et kas ma ei tea, et meeskaitseliit ja naiskaitseliit on eraldi organisatsioonid. Osatasin, et ei tea seda, ei tea seda. Ütlesin, et midagi ma olen kuulnud.

pühapäev, märts 19, 2017

Vendade blogi

Tõnu oli males tugevaks läinud. Ta ütles, et kõige parem käik on vanker kahe etturi vastu ära anda. Varem oli ta kõige paremaks pidanud väiksemat kahingut. Nüüd olid Tõnu ja Klaus minust mõlemad males tugevamad. Mina väsisin kergesti ja püüdsin magada.

*
Ühel poisil hakkas maleturniiril süda valutama. Ta kaebas, et varsti ta sureb. Tahtsin teda aidata. Algul mõtlesin kutsuda kiirabi, aga siis leidsin, et polikliinikusse minna jõuab kiiremini. Ütlesin, et mul on ka vahel süda valutanud, aga ma pole surnud. Jõudsime polikliinikusse. Seal öeldi, et nüüd on uus kord, et teenindatakse ainult neid, kellel on haigekassakaart. Polikliinikus enam eriti midagi ei toimunud. Seetõttu asusime teele teise polikliiniku suunas.

*
Ühel vennal oli oma blogi, kus ta varjunime all kirjutas. Selles oli kirjutama hakanud ka teisi vendi. Nüüd kirjutas seal ka keegi naine, kes tundus olevat meie õde. Mulle selle blogiga liitumine ei sobinud, sest tahtsin kirjutada õige nime all. Minu kodulehekülje külastatavus oli langenud. Võibolla sellepärast, et kõik olid selle juba ära vaadanud. Istusin ühes suures ruumis arvuti taga ja joonistasin ekraanile. Minu selja taga istus ema, kes õpetas, kuidas oleks parem joonistada. Vahepeal läks pilt paremaks ja siis uuesti halvemaks. Ema soovitas mul ekraani ülemises servas olev riba eemaldada. See ei olnud minu joonistatud, vaid arvuti lisatud, ma ei osanud seda ära võtta.

laupäev, märts 18, 2017

Lugemisprotsessist

Loen elektroonilist raamatut, millel on lõppmärkused. Et oleks olnud ebamugav lugemise ajal kogu aeg faili edasi-tagasi kerida, siis lahendasin asja nii, et kõigepealt lugesin läbi põhiteksti ja seejärel loen lõppmärkusi.

Eile kirjutasin blogi ajaloorubriigis ühest magistritööst ja lisasin lause, et lisad on veel lugemata. Nüüdseks on lisad ka loetud, need olid huvitavad.

reede, märts 17, 2017

Kirjanduse magistritöö

Tallinna Ülikool. Eesti Keele ja Kultuuri Instituut. Sirly Hiiemäe. „Sõda ja inimene Lilli Prometi teostes „Pimedate akende ajal“ ning „Tüdrukud taevast““. Magistritöö. Juhendaja Professor Piret Viires, PhD. Tallinn 2014. 117 lehte. Lisad esialgu lugemata.

Minu ajal õpetati Tartu Ülikoolis poliitilist ajalugu seostatuna kunstiajalooga. Nüüd tegevat ajaloomagistrandid koostööd kirjanduse õppijatega. Siis ehk kõik ei pahanda, kui kirjutada ajaloolastele kirjanduse magistritööst, eriti kui see käib Teise maailmasõja teemaliste raamatute kohta.

Olen juba varem mõelnud, et võiksin lugeda üliõpilastöid ka pärast magistriõppe lõpetamist. Muud peale doktoritööde pole siiski eriti lugeda jõudnud. Seda parema meelega lugesin ühte käsikirjalist magistritööd, kui see mulle elektrooniliselt saadeti.

Kui olin magistrant, siis helistati mulle ühel päeval, et ma retsenseeriks kaitsmisel ühte bakalaureuseõppe lõputööd. Vastasin, et ma ei pea oskama, ma olen tasulises õppes. Nüüd olin juba enne lugemist kindel, et oskan midagi öelda ka mõne teise eriala kui ajaloo uurimistööde kohta.

Magistriõppes pidime lugema seminaride jaoks kaasmagistrantide magistritööde mustandeid. Aga siis mul oli depressiooni aasta ja lugemisoskused väiksemad kui praegu, seetõttu lugesin praegu suurema huviga ja kauem mõeldes kui tol ajal.

Hiiemäe magistritöö on kirjutatud ajal, kui teadusmagistriõpe oli asendatud haridusmagistriõppega, aga see on vana teadusmagistritöö pikkusega. Mind ja minu kaasmagistrante nõutust pikemalt kirjutamise pärast laideti, aga nüüd olevat pikkuse eest kiidetud. Kiidan samuti, kõige parem on lugeda 500-leheküljelisi raamatuid. Kuna ma kritiseerijatele järele ei andnud ja kirjutasin nii pika magistritöö nagu ise tahtsin, on sealt praegu rohkem asju järele vaadata.

Ülikooli esimesel kursusel õpetati meile, et üliõpilastöödes võib kasutada sõna „meie“, aga mitte „mina“. Hiiemäe magistritöös on sõna „mina“ palju kasutatud ja see olevat seal osakonnas lubatud olnud. „Mina“ on igal juhul konkreetsem kui „meie“, muidu jääb ebamääraseks, kas see on „mina“ sünonüüm, tähendab „mina ja juhendaja“ või veel midagi muud.

Sellele magistritööle ei saa heita ette nagu Selarti „Eesti ajaloole“ on heidetud erapooletuse taotlusega liiale minekut, aga kes tahab, saab ette heita sama, mida heideti Randjärve doktoritööle, et see on emotsionaalses stiilis. Meile õpetati ülikoolis, et üliõpilastöö peab olema erapooletu. Arvasin viimase ajani, et kirjutasingi täiesti erapooletu magistritöö, aga nüüd seda võrdluseks lehitsedes nägin, et nii erapooletu see polegi, sest seal esinevad hinnangulised sõnad „mõrv“ ja „barbariseerimine“. Need on ilmselt refereeringud, aga vähemalt mingi teise autoriga nõustumine. Hiiemäe ei ole oma magistritöös erapooletu, vaid ütleb, et hindab Prometi loomingut kõrgelt.

Prometi varem loetud kolmandast raamatust leidsin ma ridadevahelist Nõukogude võimu kriitikat, aga magistritöös kirjeldatud raamatutes on seda võibolla vähem. Promet oli üle elanud Leningradi blokaadi ja siis tal polnud põhjust ka sakslastesse hästi suhtuda.

Magistrant leiab, et Prometi raamatud on kirjutatud realistlikus stiilis. Kui realismile on omane kannatuste rõhutamine, siis selles mõttes need ehk ongi realism. Kuid kuna kriitikat tuli teha valikuliselt, siis ehk täpsem nimetus on sotsrealism. Või juhul kui sakslasi kritiseerides on tahetud kritiseerida ka Nõukogude võimu, siis võib raamatutes esineda sümbolismi. Eestlastele küll Saksa okupatsioon ei meeldinud, aga rahva enamus kartis veel rohkem Nõukogude võimu tagasitulekut. Kes ei tahtnud teenida Saksa väes, see ei tahtnud siiski ka Nõukogude poolele üle joosta, vaid eelistati võidelda Soome sõjaväes, aga siiski Nõukogude Liidu vastu.

Magistritöö autori meelest on Prometile omane huumorimeel. Sellele viitab tõesti tema ühe Teise maailmasõja teemalise raamatu pealkiri „Kes levitab anekdoote“. Võrdluseks oleks teise autori Liivi sõjast rääkiva raamatu pealkiri „Suure nutu ajal“.

Magistritöö poliitilise ajaloo osast leidsin oma hariduse tõttu rohkem kahtlasi väiteid kui kirjandusteaduslikust osast, aga ma polnud ise ka kõiges kindel. Seda pean siiski ebatäpsuseks, et Potsdami konverents on lauses nimetatud tuumapommi kasutamisest hiljem, kuigi ta toimus varem, seal olevat ka arutatud, kas tuumarelva kasutada.

neljapäev, märts 16, 2017

Pildid ja tekstid

Mulle näidati "Ajaloolise Ajakirja" kaanelt, et seal kõnnin mina kellegagi koos. Tegelikult me vist ei läinud koos, vaid ma olin natuke eespool. Vaatasin, et pilt liigub. Tahtsin teha kindlaks, kas see häält ka teeb. Klikkisin pildil ja hakkaski häält kostma. Raekoja platsil oli lõppenud pidu ja pärast seda ajasin seal inimestega juttu. Ma ei teadnud, et filmitakse, aga jutuajamises ütlesin ka, et inimesi võidakse varjatud kaameraga jälgida. Artur seisis mulle teele ette ja esitas sellise küsimuse, millele ma ei tahtnud vastata. Läksin tast mööda ja pärast seda näidati minu asemel muid inimesi.

*
Lugesin ajalehte. Seal oli trükitud ära koomiks. Selle koomiksi erinevatele osadele oli tüüpiline, et uksest tuli sisse kaks karu, kes hakkasid teistele millestki hooplevalt jutustama. Lugesin ka spordiuudiseid. Lugesin järjest kõik spordiuudised läbi, kuigi tegelikult mind sport väga ei huvitanud. Lugesin logopeed Tiiu artiklit. Ta tegi ennustusi ja ütles, et võib valesti ennustada, aga seda ta ei häbene, sest õigesti ennustamine on nii raske.

kolmapäev, märts 15, 2017

Löömisteta partiid

Ajalehes "Eesti Maleelu" number 4/2016 avaldab Rein Ruus partii Jakovenko-Kovalenko, kus tehti 40 käiku, aga ei toimunud ühtegi löömist. Kirjutaja küsib, kas selliseid partiisid veel on. Toimetus on vastanud, et ühes 71-käigulises partiis ei toimunud samuti löömisi. Lisan omalt poolt, et olen ka ise arvuti vastu ühe pika löömisteta partii mänginud. Vahepeal arvuti lõi midagi, aga siis võtsin käike tagasi ja valisin sellise variandi, kus tal löömistahtmist ei tekkinud. Lõpuks lugesin mängu 50 käigu reegli alusel viigiks, kuigi arvuti ise seda millegipärast ei teinud. Hiljem olen mõelnud, et võibolla viimase 50 käigu jooksul oli siiski etturikäike, 50 käigu reegel ei kehti ka nende korral.

Rikutud augustaja

Läksin bussi peale. Tuli augustada talong. Leidsin taskust sellise talongi, millel olid juba augud sees. Mõtlesin, et augustan selle uuesti, aga järgmises peatuses lähen maha, et mitte trahvi saada. Pilet ei mahtunud augustajasse hästi sisse, uued augud tulid serva peale. Aga pärast seda leidsin taskust kaks üksteise küljes kinni olevat piletit veel, millel auke ei olnud. Need olid kokku murtud. Harutasin need üksteise küljest lahti ja proovisin uut piletit augustada. Aga see ei õnnestunud, sest komposter oli sodi täis. Üks teine inimene palus, et ma tema pileti ka augustaks, ta arvas, et mina oskan. Ütlesin, et mul ei õnnestunud see enda piletigagi. Hakkasin kompostrit sodist puhastama. Bussijuht käis korraks vaatamas, mis tagapool toimub.

teisipäev, märts 14, 2017

Vene religioossus

Lugesin ajakirja "Novõi Mir" nr. 1/2017 kümme lehekülge edasi ja mõtlesin nende üle. Seal kirjutati, et luuletaja Rõži olevat lugenud iga päev Piiblit. Ajakirjast endast ma pole leidnud viiteid Putinile ega Leninile, küll aga oli seal selle teemaga seoses piibliviiteid. Varasema aja vene sotsioloog Sorokin ennustas, et 21. sajandi alguseks muutuvad inimesed taas religioossemaks. Kas see on nii läinud? Üks päev räägiti, et ka Putin käib kirikus ja tundub olevat usklik. Religioossuse kasv võib käia koos nii demokratiseerimisega, nagu Laulva revolutsiooni ajal, kui ka demokraatia piiramisega, nagu praegu Türgis. Kui pidada religioossuseks usku üleloomulikesse jõududesse ja mitte kommunismiusku, mida Sorokin religioossuseks ei pidanud. Aga Sorokin lootis religioossuse kasvuga koos käivat sõdade vähenemist. Putin on pidanud juba nelja sõda.

Varem viitasin, et Rõži polevat eriti kirjutanud armastusluuletusi. Oletasin, et see oli tema depressiivsuse tunnus. Aga nii see ei pruukinud siiski olla, vaid kui ta oli religioosne inimene, siis Jumala ülistamine ja naise ülistamine on varemgi lahus käinud. Rõži lõpetas elu enesetapuga ja artikli järgi oli ka see religioossuse väljendus. Ta olevat ennast Jumalale ohverdanud. Ristiusk ei ole alati enesetappu heaks kiitnud. Vanasti maeti enesetapjaid väljapoole surnuaeda. Aga see ei tähenda, et enesetapp ja religioossus ei võiks üldse koos käia, sest indiaanlastel oli enesetapu jumalanna. Religioossetel põhjustel enesetapp ei olegi võibolla seotud depressiivsusega. Kulmar seletas usundiloo tunnis kastreerimise kommet sellega, et inimesed ohverdavat jumalale selle, mis on neile kõige kallim, mitte kõige vastumeelsem. Mõnele vast on elu kallim. Meenus Jeesuse elu teemaline koomiksiraamat, kus Jeesus kiitis väiksema rahalise annetuse tegijat, aga ühtlasi vaesemat inimest rohkem, kuna ta andis Jumalale suurema protsendi oma rahast. Kristlasele ilmselt on siiski hing rahast tähtsam. Kui ma olen nimetanud oma lemmiktegevuseks kirjutamist, siis minu jaoks oleks vist paast, kui ma teeksin kirjutamises vaheaja.

Artiklis eespool Lermontovi kohta vist mainiti, et ta valis otsese enesetapu asemel duelli, kuna enesetappu peeti patuks. Aga kas duellil teise inimese tapmist ei peeta? Üks kümnest käsust ütleb, et ei tohi tappa. Teine ütleb, et ligimest peab armastama sama moodi nagu iseennast. Kas siis on enda tapmisel ja teise tapmisel erinevust? Tavaliselt teine tahab veel rohkem edasi elada kui enesetapja.

Raamatukogu mahtuvus

Raamatukogu töötaja ütles, et raamatukokku mahub 20 000 raamatut, ruumi on, sest sellest arvust on veel 1000 puudu. Korraga tuli raamatukokku juurde 20 raamatut. Mõnesid asju peeti ka ülearusteks, need olid pandud tooli peale, et minema visata. Võtsin sealt ühe paksema raamatu kätte. Mõtlesin, et seda tahaksin alles hoida. Panen ta kappi ja jätan alles. Vaatasin, et riiulid on madalad. Kui nad kõrgemaks muuta, mahuks raamatukokku rohkem raamatuid. Raamatukogu oli ühtlasi meie korter. Küsisin, mis raamatukogu töötajad siis ütlevad, kui me kõiki raamatuid alles ei hoia.

esmaspäev, märts 13, 2017

Must raam

Vaatasin värskelt trükist tulnud raamatut. Minu nimi oli raamatu lõpus järelsõna all. Küsisin, miks mu nimi on musta raami sisse pandud, surnutel pannakse. Olin oma nime alla kirjutanud, et ma olen õnnetu. Toimetaja oli sellest nähtavasti järeldanud, et surnud, mõtlemata, et see on mu enda kirjutatud.

*
Hakkas puhuma tugev tuul. Läksin ühe maja seina äärde varju. Tuul tugevnes veelgi. Sellise tuulega võisid vist juba inimesed lendu tõusta. Söögiks pakuti ühe looma liha. Loomi oli kahte tüüpi - ühed ründasid ainult siis, kui inimene alustas, teised ründasid ka muul juhul. Et loom kuulub sellisesse tüüpi, sellest oli vist nende turja kuju järgi aru saada.

pühapäev, märts 12, 2017

Tööpäeva alguskellaaeg

Oli hommik. Pidin kooli minema, aga enne seda vaatasin koos isaga televiisorit. See, et ma natuke kooli hiljaks jäin, oli tavaline, aga täna hakkasin rohkem jääma. Mulle saadeti kinnitamiseks tööleping, mille järgi minu tööpäev algab kell kaks. Olin ise varasemas kirjas nimetanud, mis kell ma tavaliselt tööd alustan. Kui nüüdsest algas tööpäev lepingu järgi kell kaks, siis ma ei jäänudki hiljaks. Suures toas istus Pille kirjutuslaua taga. Tahtsin võtta selle laua pealt oma arvutit ja minna sellega väiksesse kööki.

*
Kõndisime metsa all. Isa heitis sambla peale selili. Ma võisin üksi edasi minna, aga kartsin, et siis ma ei oska enam õigesse kohta tagasi tulla. Varem kardeti eksimist rohkem, aga oht oli ka praegu olemas. Kaks venda läksid nõiutud lossi. Kui nad sisenesid, siis lossis elav vaim karjatas.

laupäev, märts 11, 2017

Kiitusest ilmajäämine

Saime kätte magistriõppe lõputunnistused. Kirjutasin, et mind jäeti jälle ebaõiglaselt cum laudest ilma, nagu juhtus ka bakalaureuseõppes, keskmise hinde järgi ma oleks pidanud selle mõlemal korral saama. Isa soovitas, et ma teataks juhtunust Tulvistele. Hakkas tunduma, et mind jäeti mõlemal korral cum laudest ilma poliitilistel põhjustel. Üliõpilaste nõustaja küsis mult minu kirjutatu tõttu täpsemaid asjaolusid. Nüüd ütlesin, et ma arvasin, et ma pidin cum laude saama, aga nüüd sain aru, et ei pidanud, sest mul oli A-sid ja B-sid võrdselt. Algul keskmist hinnet arvutades ma võtsin maksimaalsete hinnetena arvesse ka arvestused, aga neid ei pidanud arvesse võtma. Lõpuks tuli meelde, et üks hinne oli koguni C. Ma olin keskmist hinnet arvutanud mälu järgi, head asjad tulid kiiremini meelde kui halvad.

reede, märts 10, 2017

Tagalaelu

Lilli Promet. "Meesteta küla". Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1972. 328 lehekülge.

Aastal 1985 Haapsalus suvitades käisime sealses raamatupoes. Müügil olevatest raamatutest tundus mulle lehitsedes kõige huvitavam Lilli Prometi "Kes levitab anekdoote". Nõudsin, et see mulle ostetaks. Aga kui osteti, siis millegipärast ma seda siiski läbi ei lugenud. Tänavu sain kirja teel tuttavaks Prometi-uurijaga. Vaatasin, et mul on riiulis teine Prometi raamat veel ja otsustasin selle läbi lugeda.

Raamatu tegevusaeg on Teise maailmasõja aeg. Aga kirjeldatud pole rindesündmusi, vaid elu tagalas. Raamatu tegelasteks on sõja ajal Eestist Venemaale evakueeritud. Pealkirja järgi räägib see meesteta külast, aga meestegelasi siiski on, kuigi neid on vähem kui naisi, sest paljud mehed on rindel või siis muul viisil sõjaväeteenistuses.

Minu vanaonu mobiliseeriti Teise maailmasõja ajal Punaarmeesse. Ta on rääkinud mälestusi, et algul neid rindele ei saadetud, vaid nad pandi metsa langetama. Seal valitses suur nälg ja nad sõid seetõttu prussakasuppi. Mõned mehed varastasid aidast viljateri, aga need hakkasid kõhus paisuma ja mehed läksid lõhki. Kui hobune suri, mindi seda sööma. Hiljem saadeti mobiliseeritud laskurkorpuse koosseisus Eestisse rindele. Saaremaal astus vanaonu miini peale, pärast seda oli ta puujalaga. Kui üks minu vend oli väike, küsis ta vanaonult, kas ta sõjas tappis. Vanaonu vastas, et ta ei tahtnud tappa, aga pidi.

Ma ei tea, kas parem oli mobiliseeritute või evakueeritute olukord. Romaanis igal juhul nii suurt viletsust ei kirjeldata, aga aeg seda ka ei võimaldanud. Raamatus esineb siiski ka Nõukogude võimu kriitikat. Dialoogis on omavahel vaidlema pandud Nõukogude võimu pooldaja ja vastane. NKVD-d kardetakse ja mõttest kommunistlikusse parteisse astuda ei olda vaimustuses. Esineb rahvuslik mõte, et Eesti võiksid sakslastest vabastada eestlased ja teised maad vastavate maade rahvad. Nõukogude väed Teises maailmasõjas pommitasid Tallinnat, aga raamatu tegelased unistavad, et nad saaksid tagasi pöörduda purustusteta linna. Stalin represseeris palju inimesi, aga raamatu tegelane arvab, et igal inimesel on õigus õnnele. Nõukogude aja teadustöödes pidi viitama Stalinile, hiljem vähemalt Leninile, samuti õpiti laulmistundides laule Lenini kohta, aga Prometi raamatus Lenini ja Stalini nime ei esine, selle asemel on ateistliku riigi kohta üsna palju jumala nime Allah.

Vanadest ajalehtedest olin juba enne seda raamatut alustanud Teise maailmasõja aegsete uurimist, samuti olen varem lugenud muid raamatuid sõdade kohta. Mind on sõjad vahel pannud maakaarte uurima ja Vabadussõja teemalises romaanis "Nimed marmortahvlil" punaste poolehoidja torkas vastavalt punaste vallutustele Eesti kaardi sisse lippe. Prometi romaanis aga öeldakse ühe tegelase kohta, et ta küll jälgis sõjauudiseid, aga ei teadnud, kus seal nimetatud kohad asuvad, talle oli oluline ainult, et sõda ikka veel jätkus. Võrdlusi tekkis ka varem blogis kirjeldatud Hispaania kodusõja teemalise raamatuga "Teemandi väljak". Selle saatesõnas öeldi, et see on üks mõjuvamaid sõjateemalisi raamatuid just selle poolest, et sõjast peaaegu ei räägitagi. Prometi raamatus on samuti juttu rohkem tagalast kui rindest, aga ei ole näidatud, et inimesed oleks sõjast nii masendatud, et nad ei suuda sellest rääkida, vaid vahepeal nad lihtsalt unustavad sõja. Tänapäeva kohta kirjutatakse ajalehtedes, et naistel on raskem tööd leida, sest kardetakse, et nad lähevad lapsepuhkusele. Prometi raamatus aga soovitab ema tütrel mehest eemale hoida, kuna mees võidakse rindele kutsuda. Olen lugenud Teise maailmasõja kohta nii Saksa, Nõukogude, Soome kui ka Inglise võimu all olnud aladest. Saksa võimu all olnud, aga Nõukogude meelsete tegelastega oli Eno Raua lasteraamat "Tuli pimendatud linnas". Prometi raamatu tegelased ei ole nii võitluslikult meelestatud. Nad unistavad igavesest rahust, kuigi ei pea seda teostatavaks.

Hinnatõus

1. Trohhalev 6 p.
2. H. Pedmanson 5,5
3. Tätte 5
...
Runnel 3

7 vooru, 15 minutit, 18 osavõtjat.

Päevakeskuse turniiride osavõtumaks tõuseb. Seni oli see 1 euro, nüüd inflatsiooni tõttu 1,5 eurot. Täna oli üleminekuperiood, mil võis maksta vastavalt sellele, kui palju raha oli kaasa võetud. Eelmine hinnatõus oli eurole üleminekul aastal 1011, kui seda tõsteti 10 kroonilt 1 eurole. Kui ma hakkasin aastal 1995 linna maleklubis nädalaturniire mängima, oli osavõtumaks 5 krooni.

neljapäev, märts 09, 2017

Liigne tootmine

Lugesin eilsest "Postimehest" Jaak Aaviksoo artiklit. Seal kirjutati midagi umbes, et lapsed tuleb kaheaastaselt kooli panna. Minu arvates kui lapsel ei lasta mängida, siis ta pannakse loomuvastaselt käituma. Õppimise eesmärgina nimetati artiklis, et on vaja täiustada mobiiltelefone. Ma kahtlen, kas nende edasine täiustamine on vajalik, need on juba praegu liiga täiuslikud. Kirjutaja aga pidas halvaks, et iga inimene ei tahagi endale autot. Minu teada mida vähem autosid, seda kauem kestab inimkond.

Endine president

Isa rääkis, et tema kirjutuslaua alt on paber ära kadunud ja nüüd laud logiseb. Sinna oleks tulnud uus paber panna. Lauda oli remondi käigus liigutatud ja sellega oli paber alt kaduma läinud. Nägin põrandal ühte paberit, võibolla see oli seesama.

*
Kaks venda mängisid minu kirjutuslaua peal. Tahtsin ise selle taha istuda. Läksin vendade juurde ja jäin ootama, et nad koha vabastaks. Nad mängisid ühte lauamängu. Vaatasin mängu pealt. Üks vend lõi teise nuppe. Et millelegi kindlalt pihta saada, sihtis ta vastase nupurühmade keskele. Tal oli löömiseks käes mitu torni laotud oma nuppu korraga. Ütlesin, et mitme nupuga ei tohi korraga käia, tuleb võtta üks. Või tegelikult kui nupp kujutab endast sõjamasinat, siis ühte autosse võib küll mitu inimest istuda.

*
Mõned poisid istusid minu toa kirjutuslaua taha, et hakata omavahel malet mängima. Pooleli oli üks maleturniir ja nad tulid siia katkestusseise jätkama.

*
Trump oli saanud Ameerika presidendiks. Näidati, kuidas endine president Bush oli nüüd kõnet pidanud. Ta oli rääkinud, millised riigid peavad omavahel ühinema. Ta ütles, et Hispaania ja Portugal peavad ühinema, sest nad asuvad samal poolsaarel. Balti riikidest tahtis ta, et need ühineksid SRÜ-ga. Kordasin otsetõlkes, et baltikud peavad ühinema sovettidega. Oli arvatud, et viga on ainult Trumpis, aga nüüd oli näha, et teised ameeriklased on samasugused. Bush oli varem ise Balti riikide taasiseseisvumist tunnustanud. Nüüd tahtis ta suurriikide maailma. Ütlesin, et ta luges isegi nii löövad loosungid paberilt maha. Tegelikult olin vahel ise ka paberilt maha lugenud, aga mitte sellepärast, et ma poleks peast mäletanud, vaid et ma ei tahtnud publikule otsa vaadata.

kolmapäev, märts 08, 2017

Otsuste sarnasus

Inimesed võivad teha ühtedest ja samadest põhimõtetest lähtudes vastupidiseid otsuseid. Euroopa Liitu astumise rahvahääletusel võisid mõlemat moodi hääletanud pooldada vabadust. Üks mõtles, et oma riigis on otsustusõigus suurem kui liidus, teine mõtles, et Euroopa Liidus on suurem vabadus kui Venemaa koosseisus. Sama inimene võib teha erinevatel ajahektedel erinevaid otsuseid, olemata seejuures väga palju muutunud. Inimene, kes hääletas Euroopa Liitu astumise vastu, võib praegu hääletada sealt väljaastumise vastu, sest ta tahab mõlemal juhul stabiilsust.

Raamat Leonardost

Üks naine ütles, et temas ei ole midagi nohiklikku. Seni oli ta sõbralik tundunud, aga nüüd ei julgenud ma temaga rohkem rääkida. Panin malenuppe kokku. Tahtsin kasutada internetti, aga ruum oli rahvast täis ja ma ei tahtnud teiste nähes paroole sisestada.

*
Mõtlesin, et ma lähen veel täna uuesti välja ja kõnnin pimedas kaarsilla juurde. Aga seal võis olla pätte.

*
Üks kosmoselaev oli saadetud Pluuto juurde ja teinud ringi ümber Pluuto. See oli teine kosmoselaev, mis nii kaugele lendas. Esimene oli olnud Pioneer 10, mis oli lennanud Päikesesüsteemist välja. Pluuto juurde lendamisest oli mitu aastat möödas ja nüüd asus Pluuto teises kohas.

*
Oli kirjanduse tund. Õpetaja esitas mulle ühe ebaviisaka küsimuse ja ma küsisin tema enda kohta sama asja vastu. Tänaseks oli tulnud läbi lugeda raamat Leonardo da Vinci kohta. Õpetaja kutsus järjest õpilasi seda vastama, aga neil kõigil oli lugemata ja nad said kahe. Minul oli loetud raamatu algus, aga ma polnud lõppu välja jõudnud. Mõtlesin, et kui ma tunnis lugemisega jätkaksin, siis õpetaja näeks, et ma alles loen. Õpetaja oli klassipäevikusse mõnele õpilasele hinneterea ette miinuse kirjutanud. Tundus, et ka mulle. Aga kui ma kontrollimiseks küsisin, siis öeldi, et minule on kirjutatud pluss. Ma oleksin saanud raamatu vastatud mujalt omandatud teadmiste abil.

*
Olin võtnud endale ülesande võtta hulga klasside riidehoiuruumidest igast ühest kellegi riided. Hakkasin neid kokku koguma. Üks õpilane läks oma riidehoiuruumi, aga ei märganud, et tema riided on ära võetud, sest ta ei otsinudki neid. Mõtlesin, et ma jätan selle ülesande täitmise katki, sest kui keegi hakkab oma riideid otsima ja leia, siis ta arvab, et need on ära varastatud, tulemata selle peale, et ainult ajutiselt laenatud. Läksin koolimaja kolmandale korrusele. Olin lugenud Eriku uurimistööd ja andsin selle talle tagasi. Keerasin veel lehti ja nägin, et keskel on üks peatükk ainult ühe lehekülje pikkune. Ütlesin, et nii lühike. Tegelikult ma olin seda juba lugenud ja oleks võinud mäletada.

teisipäev, märts 07, 2017

Vene keele harjutamine

Lugesin ajakirjast "Novõi Mir" edasi artiklit Lermontovist. Õigemini ei olnud see ainult Lermontovist, vaid ka teisest luuletajast nimega Rõži, pealkirja järgi temast veel rohkem. Pärast vaatasin võrdluseks andmeid tema kohta ka internetist. Ladina tähtedega lehekülgedel esines ka nimekujusid Rõžii ja Rõžij, aga sõnaraamatust vaadates öeldi seal, et rohkem kui ühesilbilistel nimedel muutub topelt i ladina tähestikus ühekordseks i-ks. Vene keeles on kaks topelt i varianti, üks on igratkiga ja teine kahe tavalise i-ga, mõlema kohta sõnaraamatus seletust ei olnud.

Lermontov elas 19. sajandi esimesel poolel, Rõži 20. sajandi viimasel veerandil. Lermontov suri duellil ja Rõži sooritas 21. sajandi algul enesetapu. Tema positiivsete emotsioonide vähesust näitab võibolla ka see, et artikli järgi ei kirjutanud ta peaaegu üldse armastusluuletusi. Kuigi mõne inimese kohta öeldakse ka, et ta on ennast tapnud õnnetu armastuse tõttu. Toodud oli näidisluuletusi, neist ühes nimetas Rõži ennast külmaks inimeseks. Mulle meenutas see minu esimeses luulekogus olevat luuletust reaga "külmus säilitab vaid tõe". Hiljem isiksuseomaduste testi tehes vastasin küll, et mulle on iseloomulik soojus. Aga seda vastust andes ma polnud kindel, kas see on õige vastus. Minu raamatus trükitud luuletus on osalt irooniline või kellegi teise seisukohalt, sest seal on ka rida "ilukirjandus on praht", ometi on raamat ise ilukirjanduslik.

Praegu ma loen raamatukogus venekeelseid ajakirju selle võrra rohkem, et loodan varsti venekeelset raamatut tõlkima hakata. Üks päev mulle soovitati, et kui ma raamatukogus käin, võiksin ma valida endale vaiksema ruumi. Aga mind ei häirinud raamatukogus miski, ma olen suures peres kasvanud ja võin vahel vahelduseks rahvarohkemas ruumis viibida, kui kõik seal lugemisega tegelevad. Ülikooli raamatukogus tundub olevat rääkimist rohkem kui linnaraamatukogus, sest üliõpilased tunnevad üksteist ja neil tekib tahtmine juttu ajada. Linnaraamatukogus küll raamatukogu töötaja võtab vahepeal lugejate telefonikõnesid vastu.

Revolutsiooni kaustik

Vaatasin ühte oma kaustikut. Olin sinna kirjutanud revolutsiooni ajal revolutsioonisündmustest. Alustanud olin revolutsiooni esimesel päeval ja lõpetanud siis, kui revolutsioon vaibus ja kirjutamine ei tundunud enam nii tähtis. Aga sellesse kaustikusse kirjutamiselt olin üle läinud eurolisti kirjutamisele, seega oli see kaustik minu internetikasutuse algus. Kaustiku esimesed laused olid: "Täna tapeti inimesi. See on verevalamise algus." Mõtlesin, et see on sama heas hoogsas stiilis kui Lutsu "Kevade" avalause, ainult et keegi peale minu ei ole seda lugenud. Tahtsin kaustikut kellelegi näidata. Sõitsin koos õpingukaaslastega bussis. Valisin kohta, kust kinni hoida. Igal pool oli käsi kellelegi liiga lähedal. Vaatasin oma blogi, et selle algusesse oli lisatud kommentaare. Üks kommenteerija oli kirjutanud blogi sisu kohta, et see on ju ilukirjandus. Teine oli kirjutanud, et hea, et ma naiste pilte üles riputasin. Vaatasin, et olin tõesti riputanud. Olin ühes majas. Seal vanad naised rääkisid, et ühe mees oli suhelnud neist rohkem teise naisega ja teine mees vastupidi selle naisega, kes ei olnud tema naine. Kodus nad ei olnud seda teinud, aga väljaspool kodu. Selles oli nähtud ohtu.

*
Läksin haiglast bussipeatusesse. Arst küsis mult, mis teed ma koju lähen. Mõtlesin, et ma ei oska sellele vastata, mul ei ole kodutee peas. Aga siis tuli vastus meelde. Ütlesin, et otse Riia maanteed mööda alla, keerata pole vaja ühtegi korda.

esmaspäev, märts 06, 2017

Nekroloogi lugedes

Lugesin "Sirbist" Lembit Kurvitsa nekroloogi. Kurvits on autor, kes on mind mõjutanud. Ühel korral lugesin "Loomingust" tema autobiograafilist kirjutist, kus ta tegi juttu oma terviseprobleemidest. See oli huvitavalt kirjutatud ja see on õhutanud ka mind rohkem oma terviseprobleemidest kirjutama. Varem ma ei tahtnud neist isegi arstile rääkida.

Nekroloogi järgi tahtis Kurvits olla romantik, aga oli tegelikult realist. Stiilide määramine pole nii kerge. Kui autor põeb psühhoosi, mida suuremal osal inimestel ei ole, siis kõigi lugejate jaoks ei pruugi tema autobiograafia reaalsus tunduda. Kannatustest kirjutamine on küll realistide teema. Aga kannatustest on kirjutanud ka Poe, kes loetakse romantikuks. Kurvitsat ma pole nii palju lugenud, et seisukohta võtta.

Üks minu ja Kurvitsa erinevus oli, et mina olen karsklane, aga tema tarvitas alkoholi. Seda ta poleks pidanud tegema. Arstiteaduslik raamat ütleb, et sellise haigusega alkoholi tarvitada ei või, sest see tugevdab alkoholi toimet. Elu lõpul jättis Kurvits vist siiski joomise maha.

Nekroloogis kirjutatakse, kuidas Kurvits pakkus sümpaatsetele inimestele kommi, aga eluajal räägiti rohkem, kui palju ta kerjas. Häda ajab härja kaevu ja raha peab kuskilt saama. Kui keegi on nõus raha andma, võib see vaeses inimeses tänutunnet tekitada ja siis ta võib omakorda lahkemalt teistele midagi pakkuda. Üks kerjus ütles mulle ükskord tänaval, et kui keegi keeldub talle raha andmast, siis ta annab sellisele inimesele ise.

Ükskord olin saunas, kui sinna tuli ka Kurvits. Aga teda polnud kutsutud ja lisaks teati, et ta võib ebameeldivalt käituda, seetõttu aeti ta minema. Ma ise tema lahkumist ei nõudnud, aga ma ei öelnud ka midagi tema kaitseks.

See oli vist ühel teisel korral, kui Kurvits astus uuesti saunast läbi ja hakkas elu üle kurtma. Talt küsiti, kas ta tööl käib. Aga haigusega võib esiteks töö tegemine raskem olla ja teiseks kui inimene siiski suudab tööd teha, kardetakse talle seda anda.

Nägin Kurvitsat ka ühel raamatuesitlusel. Ta ilmus kõne ajal uksele ja küsis kõnepidajalt raha. See ütles, et kui Kurvits segamist ei lõpeta, siis ta ei saa ka järgmine kord raha. Seega täielikult andmisest ei keeldunud.

Autoga poodi

Henn pidi mind autoga poodi viima. Ütlesin, et lähme kaugemasse, mitte lähemasse poodi. Henn oli nõus. Kaugemas ma polnud jala käinud ja ma polnud kindel, mis teed sinna minna saab. Jõudsime poodi kohale. See oli selline pood, kus kaupa anti letist. Müüja hakkas mind küsitlema.

pühapäev, märts 05, 2017

Päästvad tuled

V-O-R-K-V-R-O-L
1. f4 c6 2. g3 d5 3. e4 de 4. Le4 Rd6 5. Ld4 Re6 6. La4 f6 7. Rd3 Of7 8. a3 0-0 9. Oa2 Rd8 10. Ve7 Oa2 11. Va2 h6 12. Lb3+ R8f7 13. Vb7 Rb7 14. Lb7 Od6 15. Lc6 Vfc8 16. Ld5 Lh7 17. Re3 Vc7? 18. Rf5? Of8? 19. La8 Lf5 20. Oa7 Lg4+ 21. Kc1 Le2 22. b3 Lh2 23. Oc5 Vc5 24. Rc5 Lg1+ 25. Kb2 Lc5 26. a4 Ld4+ 27. Kc1 Lg1+ 28. Kb2 Ld4+ 29. Kb1 Lg1+ 30. Kb2 Ld4+ viik.

Telefoni nõudmised

Arutati, kes kui paljusid keeli oskab. Ütlesin, et üks mees õppis selgeks kõik keeled, mille õpiku ta ainult kätte sai, talle ei valmistanud see mingeid raskusi. Ta oli osanud mitukümmet keelt. Olin ühel korral pöördunud Kristeri kui tšehhi keele oskaja poole, et ta minu tõlke tšehhi keelest läbi vaataks. Ta oli seda teinud. Nüüd küsisin, kas ta selle töö eest raha ka tahab. Ta vastas, et tahaks küll. See töö vääris selle võrra rohkem tasustamist, et mind aidates jäi Kristeril vähem aega ülikooli sisseastumiseksamiteks valmistumiseks.

*
Korter oli rahvast täis. Läksin oma tuppa. Seal tegi minu telefon häält, et ma ühel lühikesel numbril helistaksin. Varem ma olin sellised korraldused täitmata jätnud, aga nüüd helistasingi. Torust öeldi, et ma olen ühel võrguleheküljel mänge mänginud, ma pean selle eest maksma kolm eurot sentidega. Vastasin, et ma ei maksa, mänge ei mänginud mina, vaid minu sugulased. Nad olid minu telefoniaparaati ka lõhkunud, nüüd see logises. Helistasin sellel numbril ka teist korda. Nüüd öeldi, et ma pean maksma kuus eurot sentidega. Seega oli see selline telefoninumber, millel helistamine maksis rohkem kui tavalise numbri valimine.

laupäev, märts 04, 2017

Artiklid mittetöötajatest

Viimasel ajal olen "Eesti Päevalehest" lugenud artikleid mittetöötavate noorte kohta. Üks kirjutaja kutsus neid üles tööle minema, et mitte oma vanemate "agooniat pikendada". Selle peale tuleb pähe küsimus, kas agooniat peab siis lühendama, tekib assotsiatsioon eutanaasiaga. Minu arvates mittetöötav inimene võib olla muul moel kasulik. Kui ta ei teeni raha, siis võibolla teeb ta koduseid majapidamistöid. Või siis kui elab vanematega koos, siis mõni vanem võib küll temast väsinud olla, aga mõnel võib ka hea meel olla, et on kellegagi juttu ajada. Mõni on töötu depressiooni või muu tervisehäire tõttu. Kui ajalehes kirjutada, et nad on halvad ja kasutud, siis see nende enesetunnet ilmselt ei paranda.

Teine kirjutis, mis ilmus hiljem, oli mittetöötavate noorte suhtes mõistvam, aga võibolla liiga mõistev. Seal kirjutati, et inimesi pole vaja süüdistada, vaid aidata. Kust läheb süüdistamise piir? Kui kellelgi on elu sassi läinud joomise pärast, siis konkreetsele inimesele võib siiski öelda, et jäta joomine maha või joo vähem. Kirjutaja meelest ei pea tööl käima, kui tööle sõitmise transpordikulude palgast maha arvamisel jääb järele vaid töötu abiraha suurune summa. Nii see päris siiski ei ole, kui inimesel on endal hea tunne, et ta midagi kasulikku teeb, siis võib tööle kasvõi peale maksta. Sellist suhtumist võivad küll kuritarvitada halvemad tööandjad, kes võivad mõelda, et selle inimese palka pole vaja tõsta, ta ei nõua. Aga midagi kasulikku on võimalik ikkagi teha, kasvõi harivat blogi kirjutada.

reede, märts 03, 2017

Asjad idanevad

Ära riku õigusnormi.
Külvad tuult ja lõikad tormi.

Ära roppu sõna hõika.
Mida külvad, seda lõikad.

Hõika välja mõni muu.
Noorus on ju külvikuu.

Vaene miljonär

Kingiks sain ma miljoneid,
ma ei kulutandki neid.
Panin panka need ma vaid,
inflatsioonis otsa said.

Vabadus on orjus

Võidelda on saanud sõnavabaduse eest,
leiame end aga sõnasõltuvuse seest.

neljapäev, märts 02, 2017

Raadio sisemus

Olime Jakobsoni tänaval vanaema korteri esikus. Mul tekkis Pillega tüli. Näitasin talle oma käe pealt küünejälgi, et tema on mind küünistanud, kas mina olen talle sama teinud. Pille näitas oma käe pealt ühte küünejälge ja vastas, et olen küll. Ütlesin, et ta küünistas ennast ise. Ema sai ka minu peale vihaseks. Selle peale läksin vanaema poolt minema. Aga äramineku korral ei saanud ära leppida.

*
Kirjutasin ühe asja ja sain sellele hulgalt inimestelt vastuse. Vastajate hulgas oli ka Helina. Ma ei vastanud neist kellelegi, kuigi nad tahtsid. Helinat ma enam kirjutajate hulgas ei näinud. Kirjutasin ka teise asja ja sain jälle hulgalt inimestelt vastuse, jälle oli kirjutajate hulgas ka Helina. Aga ma ei vastanud neile ka sel korral. Rääkisin kirjast, mille ma olin täna Oudekkile saatnud. Pille ennustas, et täna viie aasta pärast räägin ma sellest kirjast uuesti. Olin vist tõesti kirjutanud sageli mälestusi viie aasta tagustest sündmustest. Oli öö. Väljas oli pime, aga toas laetuli põles. Mul olid pidžaamasärgi nööbid eest lahti ja kardinat ei olnud ees. Tõmbasin selle ette. Väljas inimesed arvatavasti mõtlesid, et ma tahtsin meelega nahka näidata. Viimasel ajal olid Tõnu ja Henn jälle ööbinud vanas kodus minuga samas toas, aga täna öösel neid enam siin ei olnud. Mul oli käes raadioaparaat. Kui üks naine oleks tahtnud minuga abielluda, siis oleksin öelnud, et ma ei taha, sest ma tahan, et raadionupp oleks kindlas asendis. Tegelikult ma polnud teist asendit proovinud. Nüüd proovisin, aga mulle meeldis endine hääletoon ikka rohkem. Vaatasin raadio tagaküljelt aparaati sisse. Mind huvitas, mida mingi seal näha olev detail teeb, aga sellest oli raske aru saada. Raadio sees oli kell ja hakkasin kuulma selle tiksumist. Mõtlesin, et miks ma seda tiksumist varem tähele pole pannud.

kolmapäev, märts 01, 2017

Matustelt äraajamine

Läksin matustele. Tseremoonia toimus ühes saalis, kus oli natuke rahvast. Üks vanem mees ütles tseremoonia alguses, et kellel ei ole kadunukese eetikat, see ärgu tulgu kohale. Võibolla ta pidas silmas ka mind, sest minu kohta oli ajalehes kirjutatud, et minu raamat on kõige halvem. Aga arvatavasti ta mõtles üldiselt, et noorem põlvkond ei ole sõbrad. Kodus oli mul soovitatud matustele minna. Kohale tuli ka Särgava, kes käis üldse paljudel üritustel. Ja üks minu endine õpingukaaslane, kes oli võibolla kadunukese pojal külas käinud.

*
Istusin Kriiska loengus. See oli magistriõppe loeng. Mõtlesin selle kursuse läbida alles järgmisel õppeaastal, praegusel käisin ainult kõige esimeses ja kõige viimases loengus. Minu pinginaaber oli J. Lomp. Kriiska tegi tema üle nalja. Kriiska joonistas tahvlile hulga päid, mis tundusid olevat naisepead. Joonistasin need enda konspekti ümber ja kirjutasin juurde, et need on joonistatud Kriiska järgi. Meie pink nagises.