Tunniplaan selgumata

Sõin kooli sööklas. Oli õppeaasta algus. Kui söömise lõpetasin, siis mõtlesin, et võibolla on tänavu aastal meie klassi söögivahetund teisel ajal. Igal juhul olin söönud koos endast lühematega, nagu oleksin sööklasse vale vahetunni ajal läinud. Ma olin esimesel koolipäeval puudunud ja mul ei olnud tunniplaani. Aga selgus, et teistel ka veel ei olnud. Ruumijaotusplaani ei olnud ka stendile välja riputatud. Ma ei saanud aru, kuidas teised siis teadsid, kuhu tundi minna. Läksin koos klassikaaslastega teisele korrusele, kus pidi tulema meie tund. Püüdsin veel tunniplaani küsida. Tunniplaanita ei olnud mitte ainult lohakad õpilased, vaid ka Jürgen I. Küsisin, et kui tänast tunniplaani ei ole, kas ei ole siis vähemalt eilset, mille tunnid on juba selgunud.

*
Kirjutasin, et ma hakkan A. Laiapead unes nägema. Selle peale kirjutas ta mulle, et on juba aastaid blogi pidanud ja nüüd lõpetab. Minule annab ta õiguse blogile tulevaid kommentaare lugeda. Ma ei teadnud, kas ma teise inimese blogi kommentaaridega midagi peale hakata oskan. Olin köögis. Sinna tuli üks mees, kes hakkas minuga rääkima. Näitlesin vihahoogu ja karjusin tema peale. Seejärel hakkasin rahulikumalt rääkima. Vaatasin aknast välja ning ütlesin, et ma ei näe autonumbreid. Mees seletas, et on öö.

*
Täna pidime koolis esinema. Jõudsin hilinemisega saaliuksest sisse. Teised esinejad marssisid parajasti ringiratast ümber saali äärte. Neil olid kõigil ühesugused riided, aga minul teistsugused. Jäin saali tahaotsa seisma ja ütlesin, et mulle eesotsa ei meeldi minna. Kui esinemine läbi sai, seisin saali kõrval olevas ruumis. Kõik üksteise järel pahandasid minuga, et mul on valed riided seljas. Vaidlesin neile vastu, et pahandamine ei ole õigustatud. Üks poiss ütles, et mul on kõrvad ka pesemata. Sellega olin nõus, et võibolla tõesti, vahel ma unustan pesta, kuigi tavaliselt pesen.