pühapäev, juuli 30, 2017

Analüütiline psühholoogia

Carl Gustav Jung. „Analüütiline psühholoogia. Teooria ja praktika. Tavistocki loengud“. Tõlkinud Hillar Künnapas. Ilmamaa 2017. 303 lehekülge.

Jungi teooriad ei ole nii tuntud kui Freudi omad, aga minu arvates Jungi omad on õigemad. Vähemalt minu psühholoogiat kirjeldavad need paremini. Freudi ma pole küll lugenud, aga teda on paljudes kohtades ümber jutustatud ja need ümberjutustused pole tekitanud tahtmist teda kätte võtta. Jung ise ütleb, et tema kirjeldab enda psühholoogiat, Freud enda oma ja Adler enda oma. Aga nad siiski esitavad väiteid kõikide inimeste kohta.

Olen ka korduvalt kuulnud, kui ühe või teise Jungi raamatu kohta öeldakse, et see pole teadus. Aga kas kõik peab teadus olema? Sorokin ütleb, et tõeni on võimalik jõuda nii teadusliku meetodiga kui ka intuitsiooni teel, kuigi teaduslik tõde ja intuitsiooni tõde olevat erinevad. Jungile on hulk tema patsiente kinnitanud, et nõustuvad tema tehtud järeldustega. Kõik küll ei nõustunud. Aga sellisel juhul jäi Jung ikkagi enda arvamuse juurde.

Jungi ja Freudi põhierinevus on, et Freud seletab kõike seksuaalsusega, aga Jungi meelest on inimene mitmekülgsem. Sellest ma olen ilmselt juba varem ka kirjutanud, aga võibolla kõik ei ole veel lugenud.

Üks Jungi mõte, mis mulle meeldis, oli see, et kui ka ühelegi teisele inimesele tema raamatud ei meeldi, talle endale meeldivad need ikkagi. Ma arvan oma loomingust umbes sama moodi. Sest kui ma kirjutan lähtudes enda maitsest, siis ma saan kirjutada enda maitse suhtes ideaalse teose. Mõned seda ei usu ja püiavad seletada, et mulle endale ka minu looming ei meeldi, see on tähtis lihtsalt selle poolest, et see on enda oma. Aga mulle meeldib ka, kui keegi teine on minuga sarnases stiilis kirjutanud. Ma arvan, et kui endale meeldib, siis on alati veel keegi, kellele sama asi meeldiks, on teisigi mingis mõttes sama tüüpi inimesi. Seega võib kirjutatut ka avaldada, isegi kui mõni arvustaja soovitab seda mitte teha.

Jungi huvitasid unenäod, assotsiatsioonid, religioon ja mütoloogia. Ta leidis, et kui inimene vastab, mis sõna tal millisega esimesena assotsieerub, ja kui esitada talle veel suunavaid küsimusi, siis saab tema kohta palju välja selgitada. Ka selliseid asju, mida ta pole ise teadvustanud. Seejuures olevat kasu veel vastamisele kuluva aja mõõtmisest. Just nende küsimuste puhul, mis inimest tugevamalt puudutavad, olevat tema reageerimiskiirus aeglasem. See väide pakub seletusi hulgale asjadele. Mõnele autorile on enda artiklikogu koostamine või sellele saatesõna kirjutamine ehk just sellepärast raske, et talle on enda looming tähtis. Ülesannet kellelegi teisele andes võib asi kiiremini valmis saada. Üks kümnest käsust oli minu mälu järgi, et Jumala nime ei tohi ilma asjata suhu võtta. Sellest käsust peab suurema tõenäosusega kinni just inimene, kes Jumalat usub. Maleturniiril kulutavad kõige rohkem mõtlemisaega tavaliselt tugevamad, mitte nõrgemad mängijad.

Inimese psühholoogiat seletab Jung ka unenägude abil. Rääkisin selle raamatu lugemise ajal, et mulle meeldib raamatuid rohkem analüüsida kui ajaleheartikleid, ajaleheartikkel on liiga lühike, neid ma võtan juba sada tükki korraga ette. Edasi lugedes jõuab sellise jutuni ka Jung. Ta ütleb, et talle ei meeldi üksikut unenägu analüüsida, nii võib jõuda valejäreldustele, ta tahab võtta ette korraga sada unenägu. Mõtlesin edasi, et nii võib rääkida, kui ta saab teada ühe inimese ühe unenäo, aga kui ma olen üles kirjutanud tuhandeid, siis ma saan ka üksiku analüüsimisel toetuda juba tuhandetele varasematele kogemustele. Ja ka oma eluaja ajalehti olen ma järjekindlalt lugenud, üksiku ajaleheartikli põhjal ma ei tea võibolla midagi rohkemat selle autori kohta, aga ma tean siiski ajastu kohta.

Jungil on ka minu magistritöö teemaga seostuvaid mõtteid. Mõni on tegelenud diktaatorite isikliku psühhonanalüüsiga, aga Jung seletab Hitleri ja Mussolini võimu kollektiivse teadvustamata psühholoogiaga. Kas sellised seletused ei sobi siiski kõige paremini demokraatlike kollektiivsete otsuste seletamiseks? Diktaator võib võimul püsida ka rahva tahte vastaselt.

Varasemates tõlgetes on kasutatud mõistet „alateadvus“ või selle asemel „teadvustamatus“. Uues raamatus on eelistatud kolmandat varianti „mitteteadvus“. Minu meelest see on neist kõige halvem. Mitteteadvus on elutul objektil, aga ajutegevuse puhul mingid protsessid siiski toimuvad.

0 vastukaja: