neljapäev, juuli 06, 2017

Religiooni olemusest

Olukorras, kus mõned varem loetud võrgulehed on läinud parooli peale, leidsin tõlkimiseks ühe pika kirjutise väljaandest "The Times Literary Supplement". Seal kirjutati, et praegune maailm on juba ilmalikkuse järgne, kuigi mitte veel Euroopa. Nähtavasti on Euroopa kolonialismi kokkuvarisemine maailmas religioossust suurendanud. Uudistes tehtavat rohkem juttu vägivaldsetest religioossuse vormidest, kuid arvukalt kasvavat maailmas ka rahumeelsem nelipühalaste liikumine. Euroopas võivat aga enda religioosseks tunnistamine tähendada kirjandusliku karjääri lõppu. Rohkem hinnatavat vasakut ajupoolkera, aga mitte paremat, mis olevat muuhulgas seotud religioossusega. Ma sain testiga kinnitust, et mul on tugevam parem ajupoolkera, millega võivat kaasneda unenägude hea meeldejäämine ja üleloomulikud võimed, aga ka aeglane lugemistempo.

Grenzsteini raamatus "Härraskirik või rahvakirik?" ei tahetud kiriku tähtsust vähendada, vaid arvati, et võimalikud on erineva headusega kirikud. Mul ei jäänud täpselt meelde, milline mõte nüüd tõlgitud ajaleheartiklis oli kelle oma, aga seal esines sellist Grenzsteiniga sarnast mõtet. Ristiusu puudused olevat küll ristisõjad, inkvisitsioon ja Kolmekümneaastane sõda, kuid ristiusk algsel kujul tähendanud ka inimeste võrdsustamist. Kristlased pannud liikuma mõtte, et orjuse võiks kaotada. Sellega läinud veel kõvasti üle tuhande aasta aega, kuid lõpuks saanud see teoks. Mõnest teisest kohast ma olen lugenud, et mõne arvates on orjus varjatud kujul ka tänapäeval olemas. Aga ma ühtegi päris orja ei tunne.

Ateistid kristlasi ei mõistvat. Ristiusku kritiseerides loovat ateistid selle kohta pildi, mida usklikud ei saa omaks võtta, ja siis kritiseeritavat tegeliku usu asemel enda loodud pilti. Kuid artikli kirjutaja meelest väärib religioosne hääl rohkem kuulamist. Inimõiguste kaitsjad ei tahtvat eriti rääkida teemal, mis on nende õiguste päritoluallikas, kuid see allikas olevat religioosne.

0 vastukaja: