Lisa raamatu keskel

Sõitsime paadiga. Paadiga sõita oli midagi muud kui laevaga sõita. Keerasime merelt jõele. Paat sõitis vee all. Üks poiss otsustas paadist väljuda ja väljus akna kaudu. Aga ta ei osanud nii hästi ujuda nagu ta arvas. Teda tuli päästa. Päästsin ka teisi inimesi. Üks päästetu tulistas minu ja ühe teise inimese pihta kummalegi kolm lasku. Väga tõsiseid haavu tal tekitada ei õnnestunud.

*
Istusin suures toas söögilauas. Sain vihaseks, ajasin klaasi meelega ümber, ütlesin: "Näljastreik," jätsin söömise pooleli ja läksin oma tuppa. Meil olid külalised. Minu toas oli kolm võõrast meest. Üks esitas mulle küsimuse. Vastasin, et ma olin eile millegipärast väga unine. Tegelikult ma olin praegu ka unine. Mees küsis veel midagi. Ma ei saanud küsimusest aru, seetõttu panin silmad kinni, et magama jääda. Mul paluti kaardi pealt näidata, millistes kohtades ma välismaal olen käinud. Ei teatud, et ma olen käinud nii vähe. Rääkisin kaarti näidates, et esimene kord käisin Pihkvas, aga siis loeti seda veel samaks riigiks. Teine kord käisin Helsingis ja Espoos. Seejärel kaks korda Riias. Mõtlesin, et viimases ülikooliloengus istus Oudekki minu lähedal ja ajas oma tuttavatega juttu. Ootasin, et järgmised loengud oleksid samasugused. Aga võis ka olla, et ta järgmistesse loengutesse ei tule. Jätkasin raamatu lugemist. Mõtlesin, et kui ma raamatu läbi saan, siis kirjutan, et selle tõlge pole nii hea kui minu tõlgitutel, pärast seda, kui ema minu tõlkeid toimetanud on. Ma olin tahtnud eile loetud osast kaustikusse kirjutada, aga olin seda teha unustanud. Niiviisi tänasest osast kirjutama hakates võis juhtuda, et tundub, nagu ma oleksin ühe päevaga lugenud läbi suurema portsu kui tegelikult. Jõudsin raamatuga ossa, kus ema oli avaldanud vahelepõikena minu ja tema vahelise kirjavahetuse, mis me selle raamatu käsikirja kohta pidasime. Kunstnik oli kirjavahetusele pildid juurde joonistanud. Piltidel pidime olema mina ja ema. Aga ema oli joonistatud praegusest nooremana. Inimesed võisid raamatut lugedes mõelda, et ma räägin oma emaga ka kirjalikult, mitte suuliselt. Mõtlesin sellest, kuidas ma enne joogiklaasi ümber ajasin. Ma olin alati vihahoole lõpu teinud ja rahulikult käitumist jätkanud. Aga mõni inimene võis vihahoo ajal midagi pöördumatult kahjulikku teha. Üks poiss ütles mulle: "Vastik nägu." Vastasin: "Siis ära vaata." Pigistasin teda. Kui olin ta juba lahti lasknud, haaras ta valu pärast endal kuklast. Võibolla olin talle kogemata tekitanud tõsisemaid vigastusi kui ma tahtsin.