laupäev, veebruar 03, 2018

Talvised tegevused

Isa oli küsinud täna lumememmesid tegevatelt lastelt, mis lumememmede nimed on. Lapsed olidki nimed öelnud, aga ühe kohta ka, et see on lihtsalt lumememm.

Läksin viiendat korda sel talvel suusatama. Neljanda korra järel sulas lumi ära, aga nüüd on see mõned päevad jälle maas olnud. Täna olid küll soojakraadid. Puhkepäeva tõttu oli kanali jääl palju inimesi, aga eelistasin soojade ilmade ajal suusatada kaldal. Algul sõitsin ka üle kanali nurga, aga siis läksin kanali ja jõe vahele, kus ma polnud veel sel talvel suuskadega käinud. Sõitsin kokku neli kanali pikkust ja kaks otsa pikkust.

Esimest kanalipikkust sõites mõtlesin, et ma olen imestanud, et autod, jalgrattad ja rongid suudavad kitsast rajast kinni pidada. Ise olen seda osanud teha jalakäijana, aga kahelnud oma oskuses masinat juhtida. Nüüd mõtlesin, et suusatades ma sõidan ju ka kitsaid jälgi mööda, seda ma oskan. Selle mõtte peale tulid küll mõned ebatäpsemad liigutused. Meenus, et varases lapsepõlves mulle vist räägiti midagi raja lõhkumisest.

Teine kanali pikkus teist pidi tagasi sõites tuli täpsemate liigutustega, sest mõte ebatäpse liigutuse võimalikkusest läks meelest. Mõtlesin võibolla seda pikkust sõites, et vahelejäänud aastate järel uuesti suusatamas käima hakates mõtlesin sõidutehnikast rohkem, nüüd tuleb see mõtlemata iseeneslikumalt. Aga et ma tõstsin vahepeal suusatades rohkem suuska maast lahti, nüüd olen uuesti maad mööda libistama hakanud.

Kolmandat pikkust sõites pudenes mul ühel hetkel üks kepp käest lahti. Kaotasin tasakaalu, aga ei kukkunud. Haarasin uuesti kepist kinni ja sõitsin edasi. Natukese aja pärast tuli kepp teist korda käest lahti. Sel korral tundus olevat põhjus kepi lumme kinni jäämine. Esimesel korral olin pidanud kepi kätte tagasi saamiseks ainult kätt liigutama, aga nüüd läksid jalad veel inertsiga edasi ja tagurdasin selg ees kepi juurde tagasi. Teisel kepikaotusel ma tasakaalu ei kaotanud. Selle kanalipikkuse lõpul märkasin kanali otsa pool lumel mingit mullahunnikut, nagu oleks mutt lume alt välja tulnud.

Sõitsin veel neljanda pikkuse tagasi. Kolm esimest olid olnud tuulevaiksed, aga neljandal tuul kõrvades natuke puhus. Kui sõidu lõpetasin, siis vaatasin, et inimesi on jääl vist alustamisega võrreldes vähemaks jäänud. Kuigi nüüd läksin ma mõnedest just lähemalt mööda. Olin näinud jooksjaid, uisutajaid, kõndijaid, lumememme-ehitajaid ja kalapüüdjaid, aga mitte ühtegi teist suusatajat. Teised varem väljas käies olid kedagi suusatamas käinud.

Suuski alt võttes mõtlesin, et tol aastal, kui ma viimati suusakepid ostsin, mõtlesin, et kepipaeltes on augud selleks, et sealt sõrm läbi pista, aga nüüd ei ole enam pistnud. Ja tuli mõte, et võibolla need augud on hoopis selleks, et saaks kõndides kepi suusa külge riputada, mida ma olen ka teinud.

0 vastukaja: