neljapäev, märts 01, 2018

Hundinuiad ja urvad

Ühest ajaleheartiklist, mida ma ei hakanud läbi lugema, oli tõstetud välja tsitaat, et seda räägitavat lollidele, et tähtis pole võit, vaid osavõtt. Tegelikult olevat tähtis ainult võit. Artikkel oli olümpiamängudest ja olümpiamängudel tegeletakse võistlusspordiga. Aga kas ei ole võistlusspordi rahastamise mõte siiski selles, et see innustab laiemaid rahvamasse tervisespordiga tegelema? Seejuures võib rahvasportlase tervis olla parem kui tippsportlasel.

Ühes spordileheküljel toodud uudisloos nimetati olümpiamängudel keskmisest paremini esinenud sportlast kangelaseks. Oma fännide jaoks võib ta kangelane olla, mulle on tähtsad teised asjad. Huvitavam on lugeda, mida blogijad enda treeningute kohta kirjutavad kui teleülekandeid vaadata. Inimene otsustab ise, mis talle tähtis on, mõni võistleb hoopis paradiisi pääsemises.

Täna käisin 12. korda sel talvel suusatamas. Ei püüdnud saavutada maksimaalset kiirust, vaid vahepeal pidurdasin, et loodust vaadata. Sõitsin kolm ringi ümber kanali, aga varasemast suuremad. Kanali tagumisel küljel ma enam suusarada ei eristanud, seetõttu sõitsin pool ringist kanali esimesel küljel ning pool kanali ja jõe vahel. Esimesel ringil märkasin hundinuiasid, mis olid osaliselt pudenenud. Mul oli meeles, et kuskil samas kohas kasvavad tänavused pajuurvad, aga esialgu need minu vaatevälja ei jäänud. Vetelpäästemajani jõudes nägin, et täna on talisuplejate auk uuesti lahti lõhutud ja seal joob üks hakk vett. Teisel ringil leidsin Sõpruse silla poolses otsas pajuurvad üles. Vaatasin, kas need on eelmise korraga võrreldes suuremaks kasvanud. Tunduski, nagu oleks osadel juba kollast õietolmu, aga mõtlesin, kas see saab käia nii kiiresti, võibolla silmad petavad, see võib olla ka päikesehelk või samblik. Kolmandal ringil ma nii tähtsaid avastusi enam ei teinud.

0 vastukaja: