laupäev, aprill 07, 2018

Ettekavandamine

Malemaailmameister Botvinniku mälestusteraamatust mäletan, et ta hakkas lapsena kirjutama ilukirjanduslikku juttu, aga talle soovitati, et kui ta kirjutama hakates ei tea, millega jutt lõppeb, siis ärgu kirjutagu. Aga kas ta malet mängides teadis, millega partii lõppeb? Ei ole ju teada, mis käigu vastane järgmiseks teeb. Koolis soovitati kirjutada kirjandile kõigepealt mustand, mustandit alustades ei olnud ka lõpp veel nii hästi ette teada kui puhtandi puhul. Kas Botvinnikule ei võinud soovitada, et ta kirjutaks oma jutu mitu korda läbi? Esialgse variandi võib pärast ära põletada ja lõppvariandi alles jätta. Males on teistsugune reegel, et puudutatud nupuga peab käima, kui vastane seda nõuab, tähtsam on esimene, mitte viimane liigutus. Kohtus võidakse õigeks mõista see, kes tulistab teisena. Sõdasid alustades on seetõttu püütud varjata, kes on tegelik alustaja. Siis, kui sõjad algasid sõjakuulutusega, oli sõdimine suurem auasi kui praegu. Male on sõja mudel, aga mäng ei alga sõjakuulutusega, vaid omavahelise kokkuleppega. Kui kaks mängijat on eriti suured vaenlased või ka eriti suured sõbrad, siis nad võivad tahta mitte omavahel mängida.

0 vastukaja: