neljapäev, mai 03, 2018

Looming 2/2018

„Looming“ 2/2018.

„Loomingu“ veebruarinumbris kirjutab ilukirjanduse lehekülgedel natuke esseed meenutava loo Tõnu Õnnepalu. Ta mõtleb, et käänatakse ’Vilsandile’, aga tema arvates võiks olla ’Vilsandisse’ nagu ’Kihnu’ või ’Ruhnu’, sest on tegemist väikse saarega. Mõtlesin muude näidete üle, et kääne ei sõltu koha suurusest, sest väikseid asulaid käänatakse vahel alaleütlevaga, nagu ’Peedule’ ja ’Meelvale’, aga linnasid sisseütlevaga, näiteks ’Tartusse’ ja ’Tallinnasse’. Maa-lõpulised kohanimed on alaleütlevaga suurusest sõltumata: ’Prantsusmaale’, ’Inglismaale’, ’Saaremaale’, muud võivad olla sisseütlevaga nii suuremad kui ka väiksemad: ’Eestisse’, ’Hiinasse’ või ’Ameerika Ühendriikidesse’.

„Looming“ on intervjueerinud Mart Laari. Üks ütlus on, et teadmine on jõud, aga Laar näib selles intervjuus arvavat, et jõudu annab hoopis teadmatus. Ta ütleb, et kui inimesed ei tea, et mingi asi on võimatu, siis nad võtavad selle ette ja teevad ära. Samuti kui koolis õpetati vanasõna ’parem karta kui kahetseda’, pöörab Laar selle ringi, et karta ei tohi midagi peale kartmise enda.

Mats Traat on avaldanud luuletusi. Haiguste kirjeldamine teeb neist realismi. Haigusi saab ilukirjanduses kirjeldada ka mitterealistlikult. Kui mõnel haigusel on palju sümptomeid, siis on võimalik kirjutada nii, et nimetada ebameeldivamate sümptomite asemel huvitavamaid. Ajalehes on juttu olnud, et inimesed suhtuvad erinevate haiguste põdejatesse erinevalt. Mõni inimene igatseb endale prille, kuigi prillide kandmine tähendab silmahaigust, mõnda tegelikku haigust võidakse varjata, kuigi mõni varjab ka nägemise nõrgenemist.

Traat on üsna vana autor, aga tema luuletustes esineb rohkelt moesõnu. Luuletustest selgub ka, kust võib kirjutaja neid õppinud olla – ta kuulab raadiot. Ajaloolased ja teoloogid võivad samal ajal hilisemast sünniaastast hoolimata omandada vanadest tekstidest vanamoodsamat keelt.

Üks luuletaja kirjutabki „Loomingus“ ajaloolise sisuga luuletusi. Kuigi tegemist on kirjaliku tekstiga, kehastub kirjutaja ühes luuletuses kirjaoskamatuks. Ma pole enam kindel, kas ma mõtlesin „Loomingut“ või „Vikerkaart“ lugedes, et üks autor püüdis ajaloolisust edasi anda mineviku nähtuste kirjeldamisega, aga mitte sellega, et ta oleks kasutanud sarnaselt mineviku autoritele riime.

Keeleküsimused äratasid „Loomingus“ tähelepanu ka ühes proosaloos. Seal kirjeldati Setumaa elu, andes jutustajateksti edasi kirjakeeles ja otsekõnet murdes. Mõtlesin, et tõepärasem oleks võibolla, kui murdes oleks vaid osade tegelaste otsekõne või kui mõni räägiks murde ja kirjakeele segu.

Kolm lugu olid selles numbris tõestisündinud asjade lehekülgedel Ene Mihkelsoni kohta. Mind üllatas, et Mihkelson toodi välja kahe parima eesti ajalooteemaliste ilukirjandusteoste kirjutaja hulgas, teine oli Jaan Kross. Mul pole Mihkelsonist nii head muljet jäänud, kuigi ma pole teda ka palju lugenud. Aga ükskord anti talle luuleauhind sellise luuletuse eest, mille eest mina poleks andnud. Mulle tuli meelde terve hulk häid eestikeelsete ajalooromaanide autoreid alates Ristikivist, kas kellelegi meeldib Mihkelsoni looming neist kõigist rohkem? Maitsed võivad ju erineda, aga siis võin mina samuti oma arvamuse juurde jääda.

Arvustuste rubriigis kirjutab üks arvustaja, kes on oma arvamust teosest muutnud. Tal on olnud kavatsus kirjutada ühe raamatu kohta negatiivset arvustust, aga ta on jõudnud teist arvustust sama raamatu kohta lugedes järeldusele, et tema enda teadmised raamatus kõne all oleval teemal on puudulikud. Mulle tuleb oma esimesest luulekogust meelde rida raamatulugeja kohta, kes raamatut lugedes „end peab lolliks, mitte pahna“. Ainult et „Loomingu“ arvustajale polnud veenev veel raamat, vaid arvustus. Tuleb meelde psühholoog Alliku soovitus, et sõnumit tuleb korrata, sest esimestel kordadel ei võta publik seda veel omaks. Mõtlesin, et siis võidakse paksemad raamatud paremini vastu võtta, sest sõnumit korratakse rohkematel lehekülgedel. Kuigi on olnud ka liigse paksuse üle nurisemist. Ühes teises „Loomingu“ arvustusterubriigi arvustuses avaldataksegi ühe raamatu puhul imestust, miks autor kogu aeg lihtsaid asju seletab ja sellega raamatut paksemaks teeb.

0 vastukaja: